Kel värske toidu maitse suus, see kemikaalipuru huulte vahele ei võta
Eks ikka sellelt pinnalt, millega me teda toidame. Kas tõesti söövad beebid igapäevaselt konserve? Loodan, et mitte. Lohutan ennast mõttega, et tänapäeval käiakse ju reisidel, mitmepäevastel väljasõitudel, siis on konserv omal kohal. Kuid igapäevaselt peaks beebidel olema õigus värskele toidule.
Kui laps on normaalselt toidetud, on tal šansse ka tervena elada. Toit on ju keha esmane ravim. Keha ise ütleb meile, mida on tarvis süüa. Toiduaine, mida enam ei vajata, ei tekita ka isu. Organism on iseenda arst. Kuid ikka siis, kui ta on tasakaalus ning kemikaalirünnak pole teda veel üleliia kahjustanud.
Kõik bakterid ei tapa
Narrusi ja veidrusi kohtame väga paljudes eluvaldkondades. See, et arst ei aruta meiega läbi mitte seda, mida sööme ja kuidas liigume, vaid kirjutab kiiresti rohud, millesse uskudes me siis arvame abi saavat, on tavaline. Sageli saamegi niimoodi abi, aga kõigil tugevatoimelistel ravimitel on ka kõrvalmõjud.
Arstid tegelevad praeguses situatsioonis natuke vale asjaga – suruvad maha tõve sümptomeid, selle asemel, et välja selgitada haiguse esile kutsunud põhjused (see protsess võtaks palju rohkem aega kui ette nähtud, farmaatsiatooteid vajataks siis ka ehk vähem). Sama kummastavad prioriteedid on ka veterinaar- ja toiduametil ning teistel tervishoiuorganisatsioonidel. Elatakse arhetüüpses bakterifoobias, mis on alguse saanud keskajast, suurte epideemiate aegu.
Tänapäeval aga on ju teada, mis tegelane mingi bakter on, on olemas oskused ka tigedamatest hoiduda. Igapäevaelu sarnaneb siiski kahtlaselt mõistmuinasjutu süžeega – sulane, soovides maha lüüa peremehe laubal sääske, lõi kogemata maha ka peremehe enda. Sama on ka bakteritega. Kirest neid tappa on ohtu seatud inimese tervis. Kusjuures tapetakse tõesti valimatult kõik bakterid. Aga seedekulglas elab mitutuhat meile eluliselt vajalikku bakterit, ainult tänu neile suudame me toitu seedida. Kui neid poleks, hukkuksime kohe. Ka naha pinnal pesitsevad head bakterid, kes kaitsevad meid halbade eest, tasakaalustavad naha pH-d ja teevad muud kasulikku. Neid ei või ära tappa!
Toidukontrolli ülesanne on tagada, et toit ei oleks saastatud ei bakterioloogiliselt, keemiliselt ega füüsikaliselt. Selge see, et me ei soovi toidumürgitust või mingit nakkushaigust, kuid taoliste ohtude eest saab end kaitsta ka kemikaalivabalt. Samas kubiseb meie toit kemikaalidest, mida millegipärast ei arvata „keemilise saaste” hulka. Mingi ajani, kuni tõestusmaterjal inimohvrite näol piisav.
Kuidas siis elada, et et tervis igal sammul poleks ohtu seatud? Positiivsust, rohkem positiivsust!
Hea seltskond tagab söömisel õige suuna
Olen toitumise filosoofia õpitubades ikka rõhutanud, kui oluline on kehale olla teadlik sellest, mida süüakse, kui olulised on toidu esteetiline, eetiline ja psühholoogiline aspekt. Rõõmus meel ja hea seltskond, toidu päritolu ja sobivus. Sealt tuleb ka biokeemiliste prosesside õige suund ja hea enesetunne.
Käisin konverentsil Foodprint of Food (Toidu jalajälg - toim). Terve seltskond teadlasi ja ametnikke tegeleb sellega, et teha kindlaks toidutootmise ökoloogiline jalajälg. Iseenesest on tegemist ju olulise asjaga, me tõesti ei taha, et meie planeet saaks ära söödud. Kuid paljud metoodikad on rohkem kui kahtlased. Kas tasub ikka maksumaksjate raha kulutada lehmapuuksu peale?
Keerulised jalajälje arvutamise metoodikad seavad samale „pahale” pulgale nii liha kui piima. Kuid talupojamõistus ütleb, et piimalehm on korduvkasutatav, lihalehm aga ühekordne. Kas saab siis keskkonnamõju olla sama? Tuleb välja, et kõiges on süüdi lehmapuuks ehk metaan, mis koos süsihappegaasiga moodustab väidetavalt kliima soojenemist mõjutava kasvuhoonegaasi.
Saurused surid puuksu kätte?
Samas, kas keegi teab, kas maakeral ikka on rohusööjaid praegu rohkem, kui neid on ajalooliselt olnud? Mammuteid ju pole enam, ka piisonid on otsakorral, enamus elevante ära tapetud. Rääkimata vähenenud gnuude, kitsede ja teiste sõraliste karjadest. Kas nende puuduvate puuksude bilanss ei tasanda mitte pealekasvanud lehmakarja oma? Mida saatsid omal ajal korda saurused? Kas nemad sõidki ära kõik ürgmetsad? Ja lõpp oli pahateo vääriline – tohutu väljapuuksutatud metaanihulk tegi neile otsa?
Teaduslike teooriate juurde tagasi pöördudes, ka see on välja arvutatud, kui me praegusest hetkest paneksime seisma kõik tehased, autod, elekrtijaamad jm, tõuseks globaalne temperatuur ikkagi, nelja asemel kolm kraadi. Seega, kogu see kvootide müümine tundub taaskord üks suur äri ja mull.
Selle asemel, et lõputult võimalikku kahju hinnata, võiksid teadlased parem tegeleda sellega, kuidas inimesed uutes klimaatilistes tingimustes paremini toime tuleks ja kemikaalidega vähem keskkonda reostaks. Selliste arvutuste eest oleks ma nõus oma maksudega tasuma küll.
Ei tasu tegeleda sellega, mida me muuta ei saa. Küll on meie endi range kontrolli all kõik see, mida suhu paneme, poest ostame, vabrikus toodame, ära viskame.
Üks mõte oli tollel konverentsil aga täiesti mõistlik. Nimelt: kui me toodame oma toidu ise, ökoloogiliselt puhalt ja väikestes kogustes, saame aidata kaasa elukeskkonna säilimisele. Monokultuursus, transport, mürgitamised, väetamised – kõik see hävitab keskkonda.
Seepärast ongi Eestis nii hea elada (klimaatiliselt ja kultuurilisel ikka, poliitik ei pea siinkohal naeratama). Isegi meil siin, uusasjalikus Viimsis, on inimesed rajanud endale ürdiaiad, väikesed juurikapeenrad, istutanud monokultuurse golfimuru asemele marjapõõsaid ja viljapuid. Peale värske kraami annab peenramaa ka tervistava tegevuse. Ja kellel täiusliku ja värske toidu maitse suus, ei see enam kemikaalipuru huulte vahele võtta taha.
