Kohvipaks kõlbab küttepaaki
Diiselmootori toitmine söömiskõlblikust toorainest saadud kütusega pole uus mõte. Rudolph Diesel kasutas oma leiutatud mootoris maapähkliõli juba 19. sajandil.
Tänapäeva teadlased said idee kasutada kohvipaksu mootoriküttteks siis, kui USA Nevada ülikooli professor Misra, kes ise on suur kohvijooja, avastas üle öö seisma jäänud kohvi peal õhukese õlikihi.
Ta oli varem biokütustega tegelnud ning võttis kohvi kasutamisvõimaluste uurimise kohe käsile. Lähedalasuv Starbuck's Coffee oli suurima heameelega nõus teadust toorainega varustama. Peagi leiti, et kohvist saadav biodiisel on omadustelt võrreldav parimate biodiislitega.
Kohvi puhul kasutatakse biodiisli valmistamiseks jahvatusjääke, mis muidu visatakse minema või kasutatakse kompostiks. Nüüd on leitud, et kohvijahvatusjääkidest on suhteliselt hõlpsasti võimalik saada 10-15% biodiislit.
Kui diisli jaoks vajalik tooraine on eraldatud, saab jahvatatud kohvi ikkagi kompostiks kasutada. Lisaboonuseks on kütuse tarbimisega kaasnev meeldiv kohviaroom. Kasutatud toiduõlist valmistatud biodiislid lõhnavad põledes ebameeldivalt nagu kiirtoidukohviku köök.
Professor Misra väitel kulub ühe liitri biodiisli valmistamiseks 5-7 kg jahvatatud kohvi olenevalt õlisisaldusest. Oma laboris kasutavad nad 4-liitrise päevatoodanguga seadet, mis kasutab 20-25 kg jahvatatud kohviube. Keskmise suurusega tootmisseadmete puhul peaks biokütus maksma 3 krooni kilo.
Suuremahulist tootmist saavad endale lubada tehased, mis koguvad tooraine läheduses asuvatelt kohvitootmisettevõtetelt või kohvikukettidelt. Viimastest ei tohiks kuskil puudus olla. Aastas tarbitakse maailmas ligikaudu 7 miljonit tonni kohvi, millest oleks võimalik valmistada 1,3 miljardit liitrit biodiislit.
Võib-olla tasuks enne auto tankimist endale tassike kohvi valada!