Ökoehitus vs. säästlikkus?
Erinevas staadiumis ökokülasid ja –arendusi on ja kindlasti tuleb neid ka juurde. Kui mõista aga ökoehituse all vaid ökoloogilist, ökonoomset, looduslikku, loomulikku ja säästvat suhtumist elukeskkonna kujundamisse, mille teostamisel kasutatakse peamiselt käsitsitööd, on ja jääb see suhteliselt väikese entusiastide grupi ning fanaatikute pärusmaaks.
Sellist ehitamist iseloomustab spetsiifiliste käsitööoskuste valdamine, suur ajakulu ja kõrge hind isegi siis, kui tulevane majaomanik teeb kõiki ehitustöid oma kätega.

Aega ja vaeva kulub nii sobivate materjalide hankimisele kui ka tööde õigele ajastamisele. Kogu majaehituse kestel võib omaniku põhitöö olla seetõttu kas tugevalt häiritud või jääda sootuks unarusse. Kui majaomanik on mingil põhjusel sunnitud hiljem oma kodu müüma, saab ta tõenäoliselt rahasse arvestatuna tagasi vaid murdosa hoone rajamisse panustatust.

Samas on ökonoomsus ja energia kokkuhoid kogu tänapäevast elamuarendust läbivaks teemaks. Kokkuhoiu põhinäitajad avalduvad juba asukohavalikus ning asjatundlikult koostatud ehitusprojektis. Lõplik tõde maja energiasäästlikkuse kohta selgub siiski alles hoones elamise kõrvalkuludest. Vaatame lähemalt, mis eristab energiasäästlikku maja tavaehitusest.

Asukoht ja projekteerimine
Energiasäästliku maja ehitamiseks sobib kõige paremini põhja-lõunasuunaline krunt, kuhu pääseb ligi põhjasuunalt. Et loodusest tulevat energiat võimalikult palju ära kasutada, tuleks kavandada väiksemate akendega abiruumid vastu krundi põhjaserva ning suuremate akendega eluruumid lõunapoolsesse hoovi. Kui kinnistule pääseb ligi lõunasuunalt, võib teise variandina paigutada maja hoovisügavusse nii, et päevasel ajal paistaks võimalikult palju päikest eluruumidesse.

Energiasäästliku maja projekteerimist tuleb võtta väga tõsiselt. Projekteerimine on A ja O. Tavaprojektile lisanduvad mitmesugused eriprojektid, sh kütte- ja ventilatsiooniprojekt. Julgelt võib öelda, et energiasäästliku maja ehitamisel kulub 70% töömahust projekteerimisele ja 30% ehitusele. Kõik süsteemid peavad enne olema paberil kokku viidud ja kogu projekt otsast lõpuni valmis, kui labida maasse lööd, muidu läheb majaehitus kavandatust kordades kallimaks.

Õhupidavus ja materjali valik
Kõik sõltub sellest, mida inimene ise tahab, kas puit- või kivimaja. Juhin tähelepanu sellele, et energiasäästliku puitmajana tuleb kõne alla puitkarkassmaja, mitte palkmaja, kuna looduslähedase palkseina eksponeerimisel ei kasutata välisseinas soojustust.

Energiasäästliku maja välissein ja katuslagi peavad olema tavalise maja omadest õhutihedamad, paksema soojustusega ja kvaliteetsemad. Energiasääst tuleb nii õhupidavusest kui ka soojustuse paksusest. Tasub märkida, et õhupidavus ja soojustamine on kaks erinevat asja.

Üldine reegel on, et mida paksem sein, seda energiasäästlikum maja. Tänapäeva ehitusnorm näeb miinimumina ette 150 mm soojustust. Sellise soojustusega maja on aga energiasäästust väga kaugel. Normaalseks võib pidada soojustust, mida on vähemasti kaks korda rohkem.

Kivimajade ehituseks on olemas spetsiaalsed energiasäästlikud tooted, mille valmistamisel pressitakse tehases kokku kivi ja soojustus. Kiviseina paksus koos kandekonstruktsioonidega võib ulatuda poole meetrini või isegi rohkem. Energiasäästlike majade ehitamiseks kasutatakse praegu ka erineva koostisega Lego tüüpi penoplastist tehasetoodet, mis valatakse seest betooni täis ja mis võimaldab püstitada ka passiivmaja standardile vastavaid hooneid.

Ventilatsioon
Vanades majades käib õhuvahetus läbi akende ja uste või isegi läbi välisseina. Kui on korralikult ehitatud õhutihe väliskonstruktsioon ja avatäited, tekib küsimus, mis seisvast õhust saab. Seetõttu peab energiasäästlikes majades kindlasti olema ka ventilatsioonisüsteem, mis võtab majast ülearuse niiskuse välja ning annab värske õhu.

Ventilatsioon võib majaomaniku valikul olla nii lihtne freshklapiga väljatõmme kui ka soojustagastusega süsteem, mis annab nii värske õhu kui ka toasooja. Korralikumad ventilatsioonilahendused võimaldavad kuni 90% energiatagastust.

Praegu kehtivad ehitusnormid ventilatsioonisüsteemi olemasolu ette ei näe, kuid 2020 kehtima hakkavad ehitusnormid eeldavad uute majade ehitamisel ka ventilatsioonisüsteemi rajamist.

Ehitamine
Ehituse juures oleks õige kasutada professionaale ning kvaliteetset tööjõudu, kuid see ei tähenda, et tööjõu eest rohkem makstes saad midagi paremat. Võib aga julgelt öelda, et normaalne ehitaja peab oskama projekti lugeda. Madalakvaliteetne tööjõud ei pruugi seda osata. Energiasäästliku maja võib ka ise ehitada, kuid asjatundjatega on siiski soovitav nõu pidada.

Tänapäeval ei saa enam ehitada, kui hoonele pole väljastatud energiasäästlikkust näitavat märgist. Samas näitab energiamärgis teatud säästuvahemikku, mis tavainimesele ei ütle midagi. Et maja ostmisel aru saada, kui energiasäästliku majaga tegu on, tuleb küsida kuluarveid. Uuel kasutusse võtmata majal kuluarveid pole. Näiteks Eestis on juba kasutuses oleva passivmaja puhul näha, et hoone aastane kütte- ja jahutuskulu jääb 300 euro piiresse.

Olemasolevate ja uute majade peamine erinevus energiasäästlikkuses tuleneb avatäidetest ehk soojapidavatest akendest-ustest. Paljud korterid ja eramud on seetõttu vanad aknad uute vastu vahetanud, kuid pole mõelnud ventilatsioonilahenduse peale.

Olen majade müümisel kokku puutunud nii sellistega, kus pole ventilatsioonisüsteemi kui ka niisuguste hoonetega, kus see on olemas. Müügis olevate majade puhul on praegu ülekaalus siiski need, milles ventilatsiooni pole. Ventilatsioonisüsteemi puudumine väljendub maja sisekliimas ja põhjustab ülearuse niiskuse kogunemist hoone väliskonstruktsioonidesse.

Liigne niiskus areneb edasi hallituseks ja tekitab konstruktsioonide lagundamise kõrval tervisehäireid ka maja elanikele. Hallitavat saia keegi ostma ei hakka ja sama käib ka korterite ja majade kohta.

Täismahus artikkel ilmus Inseneerias

Jaga
Kommentaarid