Kuidas lugeda toidukaupade pakendiinfot?
Ometi on just pakendid need infoallikad, mis aitavad teha teadlikumaid ja tervislikumaid valikuid toidukaupade ostmisel. Et pakendile kirjutatud infost õigesti aru saada ning endale vajalik välja lugeda, on riik kehtestanud üksikasjalikud reeglid Eestis müüdavate toiduainete pakendimärgistusele. See annab võimaluse erinevate toodete märgistusi omavahel võrrelda, et nende põhjal igapäevaseid ostuotsuseid teha. Sageli ongi tarbija jaoks probleemiks esitatud info üleküllus ja detailirohkus, mis tuleneb aga nõudest panna kirja kõik, mida toode sisaldab. Riigiti on nõuded mõnevõrra erinevad, mistõttu välismaiste tootjate kaup ei pruugi alati sama detailsusega hiilata kui Eesti tootjate märgistus. Alates 2014. aasta detsembrist nõuded muutuvad ja ühtlustuvad kogu EL-s ja seda ikka tarbijate põhjalikuma teavituse suunas.
Mida toiduaine pakendi märgistusel jälgida?
Toitumis- ja tervisealased väited – väited, et toode on valgurikas või mõjub hästi südame- ja veresoonkonna tööle, on head eristavad argumendid, mida saab kasutada vaid siis, kui need on teaduslikult põhjendatud ning Euroopa Toiduohutusameti poolt kinnitatud.
Kvaliteedimärgid – Eesti toodete kvaliteedimärgid nagu näiteks Pääsukesemärk, Ristikumärk või Lipumärk ja Eestis Kasvatatud, on toidumärgid, mis aitavad poeletil eristada kodumaiseid tooteid või tootjate valmistatud toiduaineid imporditud toiduainetest.
Toidu päritolu – igal toiduainel on märgitud tootja andmed või toote päritolumaa. Tootja kontaktid on tarbijale vajalikud näiteks siis, kui toote kohta tekib tarbijal lisaküsimusi.
Toote koostisosad – koostisosade nimekiri näitab kahanevas järjekorras, milliseid koostisosasid on toote valmistamisel kasutatud. Koostisosadele peaksid suuremat tähelepanu pöörama inimesed, kellel võib mõne koostisosa vastu talumatus või allergia esineda. Välja on toodud ka need koostisosad, mis esinevad lisatud maitseainetes, kastmetes jms. Ka paljukardetud lisaainete ehk E-ainete puhu tuleb üle rõhutada, et kõik Eesti tööstustes kasutatavad lisaained on tervisele ohutud ja lisatud minimaalsetes kogustes, et tagada tootele soovitud omadused. Sageli tähistatakse E numbriga koduköögis või looduses leiduvaid aineid nagu säilitusaine bensoehape, sidrunhape, kuid soolal ja pipral pole E-tähist.
Toitumisalane teave – toitumisalast teavet esitatakse pakendil tabeli või loeteluna, milles on märgitud toiduaines sisalduvad toitainete ehk energia, rasvade, süsivesikute, valkude ja soola kogused 100 grammi või 100 ml kohta. Toitumisalane teave on oluline, et teada, kuidas hoida igapäevane toidust saadav energia tasakaalus kulutatud energiaga. Täiskasvanute tasakaalustatud menüüs annavad kogu saadavast energiast 10–15% valgud, 25–30% rasvad ning 55–60% süsivesikud.
GDA-märgistus ehk info soovituslike päevaste toitainekoguste kohta (guideline daily amounts ehk igapäevane toitumisjuht). Hetkel on GDA-märgistuse lisamine vabatahtlik. Ühtse märgistuse eesmärk on aidata tarbijal kiirelt ja lihtsalt aru saada, kui palju energiat ja erinevaid toitaineid toote tarbimisel saab, tuues välja just selliste ainete kogused, mille soovituslikust suurem pikaajaline tarbimine on ohuks meie tervisele. Arvestus on toodud ühe toiduportsjoni kohta ning arvestatud päevaseks soovituslikuks koguseks.
Toote säilivusaeg – lisaks säilivusajana märgitud kuupäevale on oluline tähele panna, kas juurde on märgitud sõnapaar “parim enne” või “kõlblik kuni”. “Parim enne” märgistusega toode sobib tarbimiseks ka mõnda aega pärast kuupäeva möödumist, muutused võivad toimuda toidu välimuses või maitseomaduses, kuid need ei valmista tervisele ohtu. “Kõlblik kuni” tähistab aga kuupäeva, peale mida hakkab toode riknema ning seda ei ole enam soovitatav tarbida.
Toote säilitamine – nii “parim enne” kui ka “kõlblik kuni” kuupäeva märgistused kehtivad vaid juhul, kui toodet säilitatakse õigetel tingimustel. Toote pakendilt leiab info selle kohta, millisel temperatuuril ning millises keskkonnas tuleb toitu säilitada.
