Kuidas valida kodukinosüsteemi?
"Kõigepealt tuleks läbi mõelda, kuidas seadet rakendama hakatakse - kas sooviks on vaadata/kuulata ainult plaatidel olevaid filme/muusikat? Või on soov uue seadme külge liita ka näiteks digiboks, mängukonsool, iPod, arvuti, videomakk, kassettmakk?" küsib Taavi Tombak A-Kaabel OÜst. "Kus seade hakkab asuma, millised on selle keskkonna parameetrid ja võimalused ning kuhu paigutada kõlarid. Kuidas see kõik pärast kokku kõlama hakkab, kas kõlarid vajavad eraldi seinakinnitusi ja kaabeldust?"
Kodukino kasutusjuhendite näidistes on alati tegu ideaalsete ristkülikukujuliste tühjade ruumidega, kuid reaalses elus on need ruumid enamasti kas avatud, erikujulised või liigendatud mööbliga.
"Pole ju mingit mõnu 5.1 kõlarikomplektist, kui kõik need kuus kõlarit on lükatud ühte hunnikusse ja parimal juhul saavutatakse keskpärane stereoefekt. Samas tagab tänapäeval aga näiteks optimeeriv mikrofon soovitud kuulamiskohas tasakaalustatud heli igast kõlarist," selgitab Tombak.
Loomulikult ainuüksi mikrofoniga ei tee midagi ära. Vaja on ka seadet, mis antud andmetega midagi peale oskab hakata, näiteks kodukino ressiiver.
"Põhiline viga on, et tehniliste süsteemide ostu vastu hakatakse huvi tundma alles siis, kui remont juba valmis ja käes sisustamise aeg," räägib TOP Service Eesti tegevjuht Sander Reelo. Õige aeg kodukino võimalustega tutvumiseks ning kavandamiseks on juba ehituse planeerimisel ning kindlasti enne juhtmete vedamist.
Tänapäeval on võimalik lahendada elektroonikasüsteemid väga minimalistliku disainiga - kõlarid ehitatakse seinte, lae või põranda sisse. Samas saab neid sisekujunduselementidena värvida pildiraami, seinapeegli või lihtsalt kipsplaadiga sama tooni. Ei maksa karta, et värv või kips heli muudab - heli ei jookse õhuna läbi ruumi, vaid tekib pinna vibreerimisel.
Digitaalne heliprojektor aitab kaabeldamist vältida
Hea lahendus inimestele, kes ei saa või ei soovi oma hubases kodus enam kõlarite paigaldamist ja kaabeldamist teha, on digitaalne heliprojektor. See koosneb mitmekümnest pisikesest kõlarist, mis suudavad tänu vastavale tehnoloogiale tekitada suunatavaid helikiiri ehk piisab vaid heliprojektorile koha leidmisest ja ülejäänud töö teeb jällegi tehnika ise ära.
Veel üks tähtis küsimus kodukinokomplektile võiks olla, kas komplektis olev DVD-mängija suudab mängida soovitud formaadis failiformaate.
"Loomulikult pole vähetähtis ka kodukino hind, töökindlus ja disain, kuid eelnevalt võiks siiski süüvida võimaluste vajalikkusse. Pole mõtet maksta funktsioonide eest, mida suure tõenäosusega niikuinii kasutama ei hakata," ütleb Tombak.
Parima lahenduse leidmiseks on kõige mõistlikum rääkida spetsialistidele kogu jutt oma "fantaasiast" ning võimalustest.
Seejärel lasta teha kalkulatsioon maksimaalsele lahendusele ning otsustada, kui palju ja mida täpselt rahakott välja kannatab.
Milliseid näitajaid peab ekraani ostul jälgima
Kodukinosüsteemide puhul räägitakse tihti nende kontrastsusest, resolutsioonist, ühildatusest ning võimsusest. Tegelikkuses on tähtsad aga vaid kolm viimast punkti - esimene on rohkem tavainimeste eksitamiseks välja toodud, nendib
Reelo.
Kõige rohkem kiputakse minema kaasa kontrastsuse näitajaga. Lühidalt - kontrastsuseks nimetame arvu, mis näitab, kui mitu korda on must valgest tumedam. Kuid tegelikult ei tee inimese silm vahet 20 000:1 ja 2000:1 kontrastsusel. Miks ollakse siis selle vahe pärast nii palju nõus juurde maksma?
Samas on hoopis teine tera Reelo sõnul resolutsiooni ehk pildi kvaliteediga, kuna seda hoomab inimese silm hästi.
"Siinkohal peaks aga kindlasti vaatama, kas muud seadmed võimaldavad pakutavat resolutsiooni edastada. Üks oluline võtmesõna ongi ühildatavus - kas muud seadmed suudavad projektori või kodukino signaali edasi kanda ning kui kvaliteetselt."
Mida jämedam ühenduskaabel, seda kvaliteetsem on saadav signaal
Kodukinokeskuse ühendused ehk liidesed võib jagada kolmeks:
- Heli edastamiseks. Analoog-audiosignaali edastamiseks kasutatakse enamasti punase/valge märgistusega RCA-pistikutega koksiaalkaablit (1). Selle abil ühinevad peaaegu kõik vanemad kodused helitehnikaseadmed, näiteks kassettmakk ja vinüülplaadimängija. Digitaalse audiosignaali jaoks (näiteks CD-mängija, DVD-salvestaja, digiboks) kasutatakse aga digitaalset koksiaalkaablit (2) või optilist kaablit (3, tuntud ka nime all Toslink).
- Pildi edastamiseks. Kõige soodsama, aga ka kõige kesisema pildikvaliteedi saab, kasutades ühe RCA-pistikuga (4, enamasti kollast värvi) koksiaalkaablit (liitvideo ehk komposiitvideo kaabel), kus kõik värvid edastatakse mööda ühte kaablit. Enamasti on selline kaabel seotud ka RCA-audio soontega, moodustades ühtse kaabli, mida kutsutakse komposiitkaabliks (5). Seda lahendust kasutatakse peamiselt videomakkide juures. Hulga parema pildikvaliteedi tagavad komponentkaablid (6), kus värvi- ja sünkrosignaalid on üksteisest eraldatud (tähistatud Y:Pb:Pr).
- Heli ja pildi edastamiseks. Universaalsemate liideste, nagu SCART (7),
s-video (8) ning HDMI (9) puhul oleneb väga palju konkreetsest seadmest ja ühenduskaablist. Enamasti toetavad need liidesed/kaablid nii heli- kui ka pildiedastust. Aga võimalusi ühendamiseks (ja ühendamata jätmiseks) on mitmeid. Kindlasti parim valik neist oleks HDMI, mis võimaldab ühe kaabli/liidese kaudu edastada kõrglahutusega pilti ja täisdigitaalset heli. Aga ka siin tuleb tähele panna erinevaid HDMI versioone. Ühenduskaablite puhul võiks meelde jätta rusikareegli, et mida jämedam see on, seda kvaliteetsem on saadav signaal. Samuti mida pikem on ühenduskaabel, seda tõenäolisemalt tekivad signaalis häired ja pilt/heli muutub ebakvaliteetsemaks.
