Küla kubiseb isetehtud halumasinatest
Ilmar Künnapase puulõhkumismasin – vastandina tööstuslikult toodetutele – notte ei sae. Need tükeldab ta teise Vigala mehe, Arvo Liitmäe ehitatud saeraamil alla 60 sentimeetri pikkusteks juppideks.
Lõhkumismasina kõrval on tal alus, kus jupid hunnikus. Sealt tõstab ta neid masinasse.
“Kui on väga jäme, tõstan halu tagasi ja lasen uuesti läbi. Aga kui Avaste mees tahtis just jämedat halgu oma reheahju jaoks, läks töö nii kiiresti, et tegin ühe päevaga 30 ruumi,” ütles Künnapas.
Halud otse kuuri
Künnapas otsustas puulõhkumismasina ehitada seitse aastat tagasi, kui oma metsast oli küttepuud tulemas rohkem kui endal tarvis, aga halgu tundus tulusam müüa kui kolmemeetrist notti.
“Eks Japade pealt veidi sai ka viksitud,” tunnistas mees, viidates tehases toodetud masinatele.
Tema masin töötab tööstusvoolul. “Elektrimootor on neljakilovatine, 900 pööret minutis. Vene 32 liitrit minutis hüdropump,” kirjeldas Künnapas.
Jagaja on spetsiaalne ja poest ostetud. Aga näiteks halutransportööri liikuvosa keevitas ta ise kokku, kasutades heinarullija vanast rihmast saetud riba.
Esialgu oli masin kitsam ja madalam, aga kui oli vaja lõhkuda jämedaid saarepuid, ehitas mees halukanali laiemaks ja kõrgemaks. On mitu korda masinat niimoodi täiendanud.
Kogu giljotiiniosa nimetas ta haruldaseks keevituseks, kuna see masina tähtis lüli on koormustele hästi vastu pidanud.
“Japadel on piiraja peal ja nendega nii jämedaid notte lõhkuda ei saa kui minu masinaga. Vähemalt pole ma nii võimsaid Japasid näinud,” nentis mees. Tema masin lõhub kuni 40cm läbimõõduga notte.
Põhimõtteliselt oleks võimalik juhtida lõhutud puu halutransportööriga ka kuuri põrandale hunnikusse.
“Päris palju olen mujal ka sellega töötanud,” ütles mees.
Sõiduks haagib ta kogu seadeldise, millel vana sõiduauto rattad all, traktori järele.
Üldiselt ta masina taha teisi mehi töötama ei lase. “Kord oli nii, aga pärast seda tuli kohe jälle keevitama minna. Oma masinat tunned ikka ise kõige paremini,” rääkis Künnapas.
Teene teene vastu
Tihti käib ta puid lõhkumas külakogukonnas levinud teene teene vastu põhimõttel. Künnapas tõi näiteks, kuidas kevadel üks mees talle trossi laenas, millega metsast puid sai välja tirida.
Tasu ei tahetud, vaid kaup oli, et selle eest lõhub Künnapas teise mehe küttepuu halgudeks.
“Mikkus Jaan tegi lõhkuja Lihula mehele, tema masin ka saeb,” jutustas Künnapas teistest Vigala masinaehitajatest. Arvo Liitmäe, kes Künnapasele ehitas ka lumelükkamise saha ja kartulivarre purustaja, on väiksemaid puulõhkujaid ehitanud mitu.
“Ega kirvega enam keegi siinkandis puid ei lõhu,” ütles Künnapas. Ka käbi (väike elektriline puulõhkuja) on pigem minevik.
Tehase puulõhkujaid kasutab lähikonnas ainult üks firma.
