Kas ka Eestis tuleks mõne koeratõu pidamine ära keelata? Millised koerad on ohtlikud? Vastavad koeratreenerid AIVO OBLIKAS ja ANNELI TIMMI. Anneli Timmi peab ka ise kaukaasia lambakoera.

Mida arvate Taani plaanist?

Aivo Oblikas: Sedasorti keelamised on igal juhul populistlikud. Kui mõelda, et poliitikud peavad midagi n-ö tavavalijate silmis positiivset tegema, siis hästi lihtne on sellise otsusega endale hääli võita. Kuna inimesed jagunevad kaheks – need kellele meeldivad koerad ja need kellele ei meeldi –, siis keelates ära mingi tõu, ongi hea võimalus näidata ühele grupile inimestest, et näe, me hoolime teist, ja samas mitte välja vihastada teist rühma inimesi, vaid ainult väikese osa neist.

Tegelikult on riikides, kus koeratõuge ära keelatud, uuritud ka tagajärgi. Mida see endaga kaasa tõi? Selgus, et eriti mitte midagi. Põhjus on väga lihtne. Ei ole olemuselt halbu tõuge. Lihtsalt on rühm inimesi, kes tahavad koera abil tõsta oma ego.

Omades kurja, lõrisevat ja peaaegu kontrollimatut koera, näib selline inimene enda arvates mingi seltskonna silmis vist kuidagi ägedam. Kui nüüd mingi tõug ära keelatakse, leiavad need inimesed lihtsalt uue tõu ja teevad ka sellest monstrumi. Põhjus pole mitte tõus, vaid inimeses.

Teine asi, mille need uuringud kindlaks tegid, oli see, et ära keelati küll puhas tõug, aga levima hakkasid ristandid. Ei saa ära keelata lihtsalt krantsi, tõutut koera. Hakati tegema suvalisi paaritusi, saades ebamääraseid koeri, kes meenutasid keelatud tõugusid.

Keelata saab ju ainult välimiku, s.o väliste tunnuste, mitte aga iseloomu järgi, sest seda ei saa kuidagi mõõta. Nõnda tehaksegi sellise keelamisega karuteene, sest puhtatõulised koerad on registris, neil on tõuühingud ja katusorganisatsiooni. Nende üle on olemas mingigi kontroll ja suunav jõud ning liigub harivat informatsiooni. Tõutute osas see aga puudub.

Anneli Timmi: Lugesin ka ise seda uudist ja olin hämmastuses. Tundub, et riigis on suuri probleeme olnud just nende tõugudega. Ise arvan, et tegelikult on see tõuühingute tegemata töö. Kuna inimene ise on need tõud aretanud, siis kindlasti mitte endale ohtlikuks. Pole suudetud mõista koera käitumist ja on proovitud muuta tema algset iseloomu. Need on küll tõsisema käitumisega tõud, aga mitte inimesele ohtlikud.

Millised on teie kui koerakoolitaja kogemused nende tõugudega?

A. O.: Pole olemas ohtlikke tõuge. On inimesi, kes meelega oma koera tigedaks ajavad ning soovivad temas murdjat näha. Sellised inimesed suudaksid suvalise koera niisuguseks muuta.

Lisaks leidub inimesi, kes võtavad endale koju sellise koera, keda nende igapäevane elustiil tegelikult ei võimalda. Koeraga mittetegelemine muudab looma lõpuks probleemseks.

A. T.: Mul endal on isane kaukaasia lambakoer, kes just jõudnud täisikka. Pole minul temaga probleeme olnud kodust väljaspool liikudes.

Näitustel käitub ta enamasti rahulikult, kui just sama liigi isane kõrvale ei satu. Seda esineb aga kõikidel tõugudel.

Koolitustel käib nn kaukaaslasi ja keskaasialasi siiski vähe, aga need, kellega mina tegelnud olen, pole küll mingid murdjad. Inimene peab koera mõistma.

Loomulikult tuleb iga loomaga tegelda ja neid sotsialiseerida. Enamikul juhtudel ründab koer väljaspool kodu siiski ebakindlusest.

Kas Eestis oleks mõtet mõne koeratõu pidamine ära keelata?

A. O.: Mitte kuskil ei oleks mõtet. Sealhulgas ka Eestis.

A. T.: Hoopis osal inimestel tuleks keelata koeri pidada.

Minult on üsna tihti küsitud, millal minu koer tigedaks läheb. Et selliseid küsimusi ei tekiks, on paljugi ära teha tõugude kasvatajatel. Enne kui kutsikas ära antakse, tuleks uurida uue peremehe tausta. Milleks ta just sellist tõugu vajab ja kas tal ka vajalikke pidamistingimusi on? Kas ta ikka viitsib koeraga tegelda või tahab teda kuurinurka urisema ja haukuma?

Olen lugenud ka kuulutust, kus otsitakse kaukaasia lambakoera vanainimesele seltsiks. No kust küll tulevad sellised mõtted?

Või keelata ära hoopis tõutute koerte paljundamine?

A. O.: Seda ei ole praktikas võimalik teha. Pigem tuleks juhtida inimesi õiges suunas mõtlema. Nii tõukoerte kui ka tõutute koerte omanikke. Aga kuna suunamine ja harimine maksab, siis on seda palju tülikam teha ning selle najal on palju raskem valimisloosungeid püstitada.

A. T.: Pole võimalik seadusega keelata seda, mis looduses toimub. Ikka tuleb ette, et eri tõugu koerad saavad järglasi. Parem oleks siiski, kui seda juhtuks harvem. Kui on teadmata koera isa, siis on teadmata ka pool tema tõenäolisest tulevasest iseloomust. Kui iseloom on aga ennustatav, tuleb vähem pettumusi ja seoses sellega ka vähem tänavale jäetud loomi.

Ehk oleks mõtet kehtestada seadusega, et nn ohtlikke tõuge tohivad pidada vaid teatud inimesed, näiteks need, kes on läbinud koerakoolitaja kursused ja teinud vastava eksami?

A. O.: Osades riikides on asjad reguleeritud sellega, et on kehtestatud koeramaks. Need inimesed, kes käivad oma koeraga koolis ning teevad ära eksami, on sellest kas vabastatud või maksavad palju vähem. See oleks täiesti reaalne tee, mis tooks kaasa ehk mingigi mõtteviisi muutuse. Kui inimesed pühendaksid oma koertele rohkem aega, siis olekski probleemkoeri vähem.