Lambavilla pesemine nõuab kannatust ja õrna kätt
"Käsitööfoorumitest jäävad silma soovitused, et kedrata võib ka pesemata villa. Mõnikord väidetakse lausa, et see on parim viis lambavilla ketramiseks. Mina sellega ei nõustu ning tunnen vajadust pidada üks pikk ja tuline kaitsekõne puhta villa kasuks," kirjutab Liis Kärme oma blogis Loodusvärvid.
"Miks ma villa pesen? Esiteks - lambad pole eriti hügieenilised loomad. Villa küljes on lisaks nähtavale ja nähtamatule prahile, tolmule ja mudale-mullale ka kõiksugu lamba kehaeritisi - sõnnikut, uriini, higi, toorvillarasva. Võimalik, et on kasutatud ka villale pritsitavaid parasiiditõrjevahendeid. Kõike seda on valmiskedratud lõngast oluliselt raskem välja pesta kui ketramata villast," selgitab Kärme.
Pesemata villast ketramisel on lõpptulemust raskem kontrollida - kunagi ei tea, milline lõng pärast pesu välja näeb ja kas kõik sama lamba villakust kedratud lõngad tulevad ühesugused, sest rasu ja mustus pole ju kunagi ühtlaselt jaotunud.
Lihtne katse
Kaalu poolest on pesemata villast kedratud lõngas 60-80% villa ja 40-20% muud kraami. Soovides seda väidet testida, tegi Kärme katse. "Võtsin 100 g üpris puhtana paistnud villa. Peale noppimist jäi sellest alles 91 g. Peale pesemist jäi nopitud villast alles 60 g."
Toorvillarasv sisaldab nii õlisid, rasvu, vaha kui ka kontsentreeritud lambahigi. Rafineeritud ja puhastatud kujul nimetatakse villarasva lanoliiniks. Lanoliinil on mitmeid häid omadusi, kuid ketramisel võib villarasv Liis Kärme arvates olla pigem takistavaks teguriks.
"Esiteks vedeldub lanoliin üpris kõrgel temperatuuril, erinevatel andmetel 35-43 °C juures. Seega on jahedas ruumist pesemata villa ketramine raske või hoopis võimatu, sest tahke villarasv takistab heide tõmbamist," selgitab naine.
Teiseks rääsub villarasv teatud aja möödudes. Õhuga rohkem kokkupuutuvates villaku osades toimub see kiiremini. Rääsunud rasv omakorda raskendab heide tõmbamist. "Seega, kui tahta pesemata villa kedrata, ei tohiks seda väga kauaks seisma jätta. Ka lõng, mis sisaldab palju lanoliini, muutub ajaga kangeks ja kõvaks," jagab Liis Kärme kogemusi.
"Ma arvan, et üks põhjus, miks pesemata villast kedratakse, on see, et inimestel pole kraase. Pesemata villa kiud on lokkidena võetult ühes suunas. Kui kedrata piisavalt soojas kohas, kergendab villarasv ka villakiudude „libisemist" ja kleebib kiud kokku. Pesemisega lähevad villakiud tahes-tahtmata „sassi" ning ketramine on võimalik alles pärast villa kraasimist või kammimist," püüab ta arvata pesemata villa ketramise populaarsuse põhjust.
Igale villale tuleb läheneda individuaalselt
Pesu plaanides peab arvestama, mis tõugu lamba ja mis tüüpi villaga tegemist on. Maalamba jt kahekihilise kasukaga lammaste vill sisaldab suhteliselt vähe villarasva, kuna lisaks rasvale kaitsevad ka jämedad pealiskarvad lammast ilmastikutingimuste eest.
„Sellist villa pestes saab läbi vähema pesuvahendi või jahedama veega. Samas peenvillalammastel, kellel eraldi pealiskarva pole, võib vaha toorvilla kaalust moodustada mitukümmend protsenti," räägib villahuviline noorik. Karmi pealiskarva või jämedama kiuga villade puhul võib mõningane villarasv ketramise kergemaks teha. Ka sellist villa võib proovida pesta madalama temperatuuriga ja/või vähema pesuvahendiga.
"Pesemata villaga ketramine määris mu kedervarre ära - rasvane mustusekord jäi varre külge (mis küll tubli küürimisega maha tuli)," selgitab Liis Kärme veelkord, miks talle meeldib kedrata pestud villa. "Mulle ei meeldinud ka see, et iga kord, kui panin kedervarre käest, et midagi muud teha, pidin enne käsi pesema. Ja peale esimest villapesu, nähes, milline pesuvesi pealtnäha suhteliselt puhtast villast tuli, kadus mul igasugune isu pesemata villa kedrata ning ma muretsesin endale kraasi."
Kuidas pesta?
Villarasva sisaldav vill ei ole automaatselt must või pesemata vill. Hoolikas lambapidaja, kes oskab villa hinnata, sätib lambapügamise ajale, mil vihm on villast higi ja tolmu välja pesnud. Või siis peseb villa juba lamba seljas kas meres, järves või toobris. Samamoodi võib juba pügatud villa leotada puhtas (vihma)vees, et higi ja mustus villast välja saada, aga vaha villa külge jätta.
Huvitaval kombel toimib kontsentreeritud higi ise mingil määral seebi aseainena, kuna sisaldab kaaliumisoolasid.
Neile, kes soovivad villa pesta nii, et vill ka villarasvast vabaks saada, kirjeldab Liis Kärme Loodusvärvide blogis villapesu etappide kaupa.
Paar üldist soovitust. Kui katsetad kuuma veega pesemist esimest korda, siis proovi kõigepealt väikese koguse villaga. Ja kui saad valida, siis võta esimesteks katsetusteks koledamat-karedamat villa. Karedam vill vildistub vähem. Ja kui lähebki nässu, pole kahju suur.
Noppimine. Kas jätta vill pesemise ajaks lokkidena või noppida lokid lahti? Väidetavalt on lokkidena pesemisel vildistumisoht väiksem. Kui tahta villa pärast kammida, peab lokistruktuuri kindlasti säilitama, kraasimise puhul see nii oluline ei ole. Lahtinopitud villal aga pääseb seebivesi paremini igale poole ligi. Kui on näha, et villalokkide otsad on määrdunud, ehk ka kokku kleepunud, tasub kindlasti enne pesu vill lahti noppida. Mina üldiselt nopin lahti ja vildistumisega pole probleeme olnud.
Leotamine. Kui vill on lahti nopitud, panen ta külma vihmavette likku. Külmas vees lahustub villa küljest higi ja osa mustusest. Samuti märgub vill korralikult ning pesemistulemus on ühtlasem. Leotamiseks võtan 100 g villa kohta umbes 3-4 l vett ehk siis ämbrisse mahutan ca 250 g villa. Villa võiks likku jätta üleöö, aga ka tund-paar on asjaks.
Esimene pesu. Esimeseks pesuks valan pesuanumasse kuuma, 60-70 kraadise vee, millest osa on vihmavesi. Vooderdan kausi tülliga. Lisan vette pesuvahendi ja lahustan selle hästi aeglaselt segades, et mitte tekitada vahtu (oluline!). Kui vill läheb vahtu täis, on seda praktiliselt võimatu vee alla suruda. Pesuvahendiks kasutan kas spetsiaalset toorvilla pesemise vahendit või fosfaadivaba nõudepesuvahendit. Peaasi, et pesuvahendi pH oleks neutraalne või nõrgalt happeline. Pehmetoimelist nõudepesuvahendit võtan 100 g villa esimeseks pesuks 2-5 spl, olenevalt sellest, kui must ja rasune vill on. Nõrutan leos olnud villa ning pigistan õrnalt (või fuugin käsitsi - vt allpool) suurema osa vett välja. Panen villa pesuvette ja lasen tal vee alla vajuda. Võib paar korda käe või pulgaga vajutada, et vill ühtlasemalt laiali läheks, aga see on ka kõik! Ei mingit segamist, sudimist, hõõrumist! Lihtsalt panen villa vette ja lasen tal seal mõnuleda. Panen munakella 15-20 minuti peale. Pärast nimetatud aja möödumist tõstan villa tülli abil kausist välja ja lasen kuivemaks nõrguda.
Käsitsi tsentrifuugimine. Et võimalikult palju musta vett välja saada, teen käsitsi tsentrifuugimist. See eeldab oma hoovi-õue olemasolu. Kogun tülli otsad kokku, nii et tekib kena komps - vill peab jääma tülli sisse ega tohi välja pudeneda. Haaran üpris villakompsu lähedalt tüllist ühe käega ümbert kinni ning teen sirge käega külje peal suuri käteringe - ja vesi pritsib igale poole laiali. Kümmekond ringi on piisav, et suurem osa veest välja saada. Kui vill on pesukottide sees, siis teoreetiliselt võiks ka masinas veidi fuugida, aga pole katsetanud ega tea-julge soovitada. Kui käsitsi tsentrifuugimist pole võimalik teha, siis peab pesemiste-loputamiste vahel lihtsalt õrnalt vett villast välja pigistama.
Teine pesu. Valan esimese pesuvee ära, loputan kausi ning täidan selle teise, sama kuuma või natuke (5 °C) jahedama veega. Lisan pesuvahendit, seekord aga poole vähem kui esimesel korral. Panen villa koos seda ümbritseva tülliga vette, surun tülli laiali pesuanumat vooderdama. Tõenäoliselt ei vaju vill seekord enam nii hästi vette, kuna on veidi vahune ja vaja on paar korda pulgaga või kummikindas käega lükata. Aga jälle - ei mingit segamist ega üleliigset liigutamist! Lasen villal 15 min vees haududa, tõstan välja ja käsitsentrifuugin.
Loputused. Valan teise pesuvee ära, loputan kausi ning täidan ca 55 °C veega. Vooderdan tülliga, panen fuugitud-nõrutatud villa vette. Lasen liguneda 15 min. Võtan välja, fuugin kuivemaks ja kordan - viimane loputusvesi peaks jääma kenasti puhas, nii et pesuanuma põhi paistab selgelt läbi vee.
Kuivatamine. Laotan villa tülli abil pesukuivatusrestile kuivama. Kui kaua vill kuivab, sõltub mitmest asjaolust - kui õhukeselt see laotatud on, kui soe kuivatusruum on, kui hästi õhk pääseb ümber villa liikuma. Võib kuivada päevaga, võib minna mitu päeva. Märg vill on õrn, seda ei maksa niisama näppida. Lihtsalt keeran villa 1-2 korda päevas ümber, et kiiremini kuivaks.
Erinevate villade puhul soovitab Liis Kärme kasutada erinevaid pesuvariante ja vaadata, milline tulemus kõige rohkem meeldib. „Alati on inimesi, kes vannuvad, et vaid üks või teine meetod on parim. Aga tegelikult on kõige tähtsam teada, millised pesemise võimalused olemas on - et saaksid ise katsetada ja valida," võtab naine villapesemise „teaduse" kokku.
Loe villapesuvahenditest, ketramisest, looduslike värvidega lõngade värvimisest ja muust Loodusvärvide blogist.
