Vahel mõned lapsed protestisid ega tahtnud villaseid pükse jalga toppida, tihti olid need kasvamisele mõeldes tehtud natuke suuremad või siis täpselt parajad ning tundusid kole kitsad.
Üks sõber meenutas, et ilmus kord kooli kehalise kasvatuse tundi ainsa poisina, kellel olid karupüksid. Krõbekülmast ilmast hoolimata viis õpetaja lapsed mäele suusatama.

„Teised poisid ei saanud oma dressipükstes külmaga liigutadagi, aga mina sõitsin uhkelt ainsana mäest üles ja alla,“ rääkis ta. Eks villane hoidis ju jalad ja õrnad kohad paremini soojas.

Üks nigel asi nende karvaste karupükste juures oli lumi, mis klompidena külge jäi. Lumetükkidega kaetud lapsi klopiti, nühiti ja püüti luuaga puhtaks kraapida — ega see suuremat ei õnnestunud ja karupüksid pidid vannis või kausi kohal mõnda aega sulama, kuni sai nad ahjule või radiaatorile kuivama panna.

Kuna sel vanal ajal käisid lapsed iga päev õues, pidid püksid ju kiiresti ära kuivama.
Kuigi neid karvaseid riideesemeid enam tagasi ei igatse, on siiski tore, et mõned muuseumid on vanad head karupüksid oma kogudesse võtnud ning tulevastele põlvedele säilitanud.

Tagantjärgi tahaks siiski küsida: kas leidis mõni karupüksikandjate põlvkonna esindaja omal ajal tõhusa viisi, kuidas lund nende küljest kõige tõhusamalt ära sai?

Teeninduskombinaat "haapsalu" 1968.a. silmkoe toodete näidised. "Karupüksid" - mudel 1968