Lisaaineid ei tohi segi ajada toidulisanditega, mille eesmärk on täiendada igapäevatoitu organismile vajalike ainetega. Näiteks võivad toidulisandite koostises olla vitamiinid, mineraalained (raud, magneesium), aminohapped ja rasvhapped või mikroorganismid (pärmseened, piimhappebakterid).

Päritolu järgi jaotatakse lisaaineid kolme rühma:

- toidust eraldatud ained, näiteks agar-agar (E406) ja karragenaan (E407) merevetikatest, pektiin (E440) puuviljadest jne;

- ained, mis küll esinevad looduslikus toidus, kuid on saadud sünteesi teel, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E300) või säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210);

- ained, mida saadakse ainult keemilise sünteesi teel ja mida looduses ei leidu, näiteks antioksüdant butüülhüdroksü-anisool (E320) või asotoiduvärvid.

Rasvarikastes toitudes kasutatakse antioksüdante, näiteks askorbiinhapet, et kaitsta tooteid rasva rääsumise ning värvuse ja maitse muutuste eest.

Lihale ja lihatoodetele lisatavad säilitusained nitritid (E249 ja E250) ning nitraadid (E251 ja E252) toimivad bakteritele, andes samas lihale ja lihatoodetele roosa värvuse. Jookides kasutatavad säilitusained on sorbiinhape ja sorbaadid (E200, E202, E203) ning bensoehape ja bensoaadid (E210, E211, E212, E213). Sorbiinhapet ja bensoehapet leidub ka mõnedes marjades: jõhvikates, mustikates, pohlades. Toiduvärve kasutatakse kõige enam maiustustes, kondiitritoodetes, karastusjookides, aga ka jogurtis ja jäätises. Kui toode on väga eredavärviline, on selles tõenäoliselt kasutatud asovärve.

Lisaaine ööpäevane kogus

Paljudele lisaainetele on määratud aine piirkogus, mida võib ööpäevas ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta. Ohutu tarbimise kogus (ADI – Acceptable Daily Intake) on arvestatud kõikide päevas tarbitavate toitude peale kokku. Seega, kui näiteks laps joob päevas 1,3 liitrit maksimaalse lubatava aspartaamisisaldusega karastusjooki, ei tohiks ta aspartaami juurde saada mujalt, näiteks lauamagusainetest.

Suhkruvabades toodetes on suhkur enamasti asendatud magusainetega ning nende pideval tarbimisel kasvab sissesöödava magusaine kogus tunduvalt. Light-toodetes võib samuti olla suhkur asendatud kas osaliselt või täielikult. Kui toidule on lisatud magusainet, peab see olema toidu märgistusel kirjas.

Toidu lisaained võivad kahjustada tervist, eriti lastel. Sageli tekkib allergia. Täheldatud on allergilisi reaktsioone värvainetele, näiteks tartrasiinile (E102) ja erütrosiinile (E127), säilitus-ainetele – sulfitid (E221–E228), bensoehape (E210), sorbiinhape (E200), magus- ja lõhnaaintele – aspartaam (E961), naatriumglutamaat (E621).

Allergianähud võivad avalduda juba 10–15 minutit pärast söömist, aga ka tunduvalt hiljem.

Sagedamini esinevad huulte ja/või suu limaskestade sügelus ja turse, villid, neelu- või kõriturse, iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu, aevastamine, vesine nohu, silmade sügelus, nõgeslööve, harvem nahapõletik, õhupuudus ja hingeldushood.

Allergianähtude ilmnemisel tuleks konsulteerida allergoloogiga. Allergia kindlakstegemiseks tehakse naha torketest kahtlustatava ainega või allergeeniseguga küünarvarre sisepinnale.

Kuidas pidada lisaainetega piiri

- Võimalusel eelistage mahetoitu.

- Toituge mitmekülgselt. Nii väldite mõne lisaaine suuremas koguses organismi sattumist. Eriti oluline on seda silmas pidada laste puhul, kes eelistavad sageli viinereid, karastusjooke ja maiustusi ning kelle kehakaal on väike, mistõttu võib lisaaineid nende organimi sattuda rohkem kui soovitav.

- Eelistage töötlemata ja vähetöödeldud toitu. Töötlemata toitudes pole lisaained üldjuhul lubatud. Mida rohkem on toit töödeldud, seda tõenäolisemalt sisaldab see lisaaineid.

- Jälgige toidupakendite märgistust. Tähtis on, et päeva jooksul tarbitavad toidud ei sisaldaks kattuvaid lisaaineid.

- Kui kahtlustate mingit ainet kui allergeeni, mis tekitab teil tervisehäireid, siis jätke see menüüst välja. Jälgige, kas nähud kaovad. Kui uuesti seda toitu süües allergianähud jälle tekivad, siis ongi pahategija kindlaks tehtud.