Lugejaid haaras nostalgialaine: käed eemale karupükstest!

Maalehe veebis ilmunud nostalgiline karupükste-meenutus pani lugejad kraamima välja vanu fotosid ja meenutama ka oma kalleid karupükse ja manitsema neid, kes nende kareduse üle kurtsid.‘

Facebooki ilmunud kommentaaridest võib lugeda, et need, kellel polnud õnnestunud karupükse endale saada, olid tõeliselt kehvas seisus — dressipüksid läksid lumes kohe märjaks ja kottis põlved jäätusid ära!

Mõned meeleolukad väljavõtted:

*
Karupüksid on ikka üle kõige, kui antakse talve, küll siis saavad vanaemade vardad tööd … kuniks viimane karupüksikandja-mäletaja veel olemas on!

*
Mul olid väga fancyd karupüksid. Ema kudus, karupüksid olid hallid punaste täppidega ja kõrge kraega kampsun oli punane hallide täppidega. Olin väga rahul ja uhke selle kostüümiga.

*
Karupükstelt ei saanud lund kloppida. Karupüksid pidi soojamüürile sulama panema.

*
Meil isa peksis õues luuaga suuremad lumekamakad maha, siis kangutati need jõuga jalast ja riputati sooja pliidi kohale sulama, lumehanged kukkusid plärtsuga kuumale pliidirauale, sihuke mälestus karupükstest.
Ükskord pissisin ka karupükstesse, emale kartsin öelda, peitsin riidekapi kaugeimasse nurka ära… Kui need ükskord haisu järgi leiti…

*
Lapsepõlvest mäletan, et meie kandi kuulus kuduja kudus kõigile udupeente mustritega suusakampsuneid ja karupükse ja suusasokke. Külm ei olnud õues kunagi.
Ehtsad vildid olid ka rohelist värvi kusjuures. Kinnaste küljest sai lumi ära söödud, riided luuaga puhtaks, vildid olid tavaliselt nii jääs et ei tahtnud eriti ära tulla ja siis küdeva ahjusuu ette ise sulama.
See sulamine oli valus võttis ikka virisema küll. Kusjuures viltide eemaldamine käis ka isetsorti tehnikaga

*
Väga hääd püksid olid, luuaga kraabiti meid enne tuppa laskmist üle, saapast pidi ka lume välja urgitsema.
Hiljem kudus ema moekad säärised, siis ei läinud lumi saapasse. Suusasaapad olid ka lahedad, alati pidi nael või tikk kaasas olema, et saapaninas olevatest aukudest lumi välja puurida.

*
Minu vanaema oli meister. Mul olid väga stiilsed naturaalsest valgest lambalõngast karupüksid komplektis kampsuni ja pitsilise mustriga sõrmikinnastega.
Must jänesenahkne kasukas rahvariidevööga muidugi ka. Midagi ilusamat ma pole eladeski näinud!

*
Meil olid Marati sinised puuvillased dressipüksid. Need läksid märjaks ja siis jäässe. Tavaliselt olid põlvekohad välja veninud ja siis tulid kelgmäelt koju, püksipõlved lontis ja jääpurikad klobisemas.
Õueriiete vettpidavust ei osatud siis ei määrata ega märkida, Coretex oli leiutamata, aga elus me oleme tänaseni. Lõbus oli ka.