Meie küll poest mune ei osta
Erinevalt enamikust eestlastest algab ja lõpeb minu ja mu naise päev laudas. Ja seda vaatamata sellele, et mu naine on raamatukogu juhataja ja mina ajakirjanik.
Pärast seda, kui lehm lihakombinaati sõidutati ja mõni aeg hiljem ka lammaste pidamine lõppes, jäid vaid kanad.
Suvel on lihtne. Täidad kausid seakartulist keedetud pudruga, valad terad künasse, valad jooginõusse puhta vee ning avad luugi. Selle taha kogunenud näljane suleliste kari täidab hetkega kanaaia.
Tiukrikukk – suliste jalgade, uhke hõbedase kaeluse ja veripunase harjaga mehike, saba tikksirgelt püsti ning tiivad roheliselt küütlemas – kargab sõnnikuhunniku otsa, heidab kiire pilgu ümbrusele ja kukub kirema. Ta on küll väike, kuid setu väge täis. Ostsin ta isa Lindora laadalt.
Kõik teised meie õue kuked – nii Itaalia põldpüüvärviline kui mõlemad siidikuked – tunnustavad teda.
Terve maailm õue peal koos
Õhtul koju jõudes korjad päeva jooksul munetud munad kokku ja sulged luugi. Meie kanakari teab ise, kus olla ja mida teha.
Aja jooksul on neist kujunenud üks suur pere, kes päevad läbi toitu otsides mööda talu maid ringi uitab. Kord siblib aias, kord põllul, kord vallutab õue. Mõni uudishimulikum ronib lausa kööki. Keskpäeval puhkavad kusagil põõsavilus või võtavad tolmuvanni.
Omal ajal kartsin, et nad lendavad minema ja kärpisin tiibu. Juba ammu olen sellest loobunud. Meie kanad lendavad vabalt ringi nii palju kui ihkavad.
Õhtul koguneb kari taas kanalasse, igaüks otsib oma magamiskoha üles ja jääb tukkudes hommikut ootama.
Kalkunite kohta see alati ei käi. Neile meeldib puu otsas tukkuda. Mõnikord päris kõrgel seejuures.
Meie õues kohtuvad eri maailmajaod. Kõik peale Austraalia on siin esindatud. Suured kuldsed uaiendotid pärinevad Põhja-Ameerikast. Ilma sabata ja pistrikunäoga araukanad seevastu Tšiilist.
Samamoodi nagu eestlased pidasid maatõugu kanasid, siblisid araukana indiaanlaste õuel just need kummalised kanad, kes erinevalt kõikidest teistest tõugudest munevad mitte valgeid või pruune, vaid hoopis siniseid mune.
Kääbuscochin ja siidikanad tulevad Hiinast. Musta pea ja saba ning valge kehaga lakenfelder on vana Palestiina kana. Tõsi, Rooma impeeriumi ajal tõid sealsed juudid ta Saksamaale.
Pärlkanad seevastu pärinevad kuumast Aafrikast. Savannis reedab nende tähelepanelike lindude kile kisa jahile suunduva lõvi. Meie talus on see ilma lõvitagi igapäevane hääl.
Miks ma kanu pean? Põhjus on lihtne. Talus elades peavad seal minu arust ka loomad olema ja kukelaul kostma.
Tööl käies ei saa endale lehma lubada. Kanad on sootuks teine tubakas. Nendega on vähem vaeva.
Eesti ajal kires kukk igas talus. Nüüdseks on kukelaulu kuulmine haruldane asi. Samuti nagu lehm karjamaal või piimapukk tee servas. Ajakirjanikuna mööda Eestimaad ringi sõites olen seda valusalt tajunud. Kukelaul on sama haruldaseks muutunud kui pärast Põhjasõda.
Puurikanad ruulivad
1925. aastal peeti Eesti taludes kokku 592 477 kana ja 83 953 kukke. 1940. aastal elas aga meie taludes juba 1 547 601 kana ja 125 948 kukke. Ühe talu kohta tuli keskmiselt 16 lindu.
Praeguseks on pilt põhjalikult muutunud. Taludes elab vaid kümnendik kanadest. Enamik sulelisi veedab oma päevad päikesevalgust nägemata kombinaatide traatpuurides.
Meiesuguseid peresid on vähem kui kümme tuhat. Statistikaameti andmetel pidas 2007. aastal – hilisemad andmed puuduvad – kanu vaid 8285 füüsilist isikut. Keskmiselt oli neist igaühel 17 lindu.
Juriidiliste isikutega on sootuks teisiti. Kuigi neid oli vaid 37, oli neist igaühe kanakari muljetavaldav. Igas suurfarmis peeti keskmiselt 42 000 kana.
Meie talu raamaturiiulis asub aukohal kaks Liina Kuusentali raamatut. Esimene neist, õbluke “Kümme kana“, ilmus 1936. aastal, teine ja kobedam 1943. “Kutsetöö kõrval vajab inimene meelelahutust,” kirjutas autor.
“Meelelahutus ei tarvitse tingimata olla teiste inimeste seltskonna otsimises, kinos, pidul või teatris käimises,” jätkas Kuusental.
“Meelelahutust võib palju enam pakkuda mõni kodune huvitöö, mis ühenduses väikese tuluga ja kodu korraldamisega või kaunistamisega. Aed ja kanapidamine on selles mõttes hästi sobivad. Kümme kana ja üks kukk on ühe väikese perekonna toidujäte kasutamiseks paras arv.”
Ma olen Liina Kuusentaliga täiesti nõus. Kõigil mu kanadel on oma nimi, omad kombed ja oma lugu. Kõigest sellest võiks pikalt rääkida. Ühel päeval kirjutan neist raamatu.
Me ei ole teab mis ajast poest mune ostnud. Milleks peakski, kui külmkapp ja kausid on alati mune täis. Neid on väikesi ja suuri, ümaraid ja koonilisi, valgeid, beeže, pruune, isegi siniseid.
Meie kanade munade rebud on kärtskollased. Pole ka ime. Kõik nad elavad just nii, nagu nende suguselts aegade hämarusest on elanud. Vabalt.
