Poest ostetud verivorstid võivad sisaldada kõige peenemaid maitseaineid, mõnda marki vorstisegusse on puistatud riisi ja jõhvikaidki ning lisatud singiviil, kuid krõbeduse puudumise tõttu jäävad nad lihtsalt tangu täis topitud soolikateks. Nad isegi ei lõhna.

Rannarootsi kaubamärki kasutava Maag Lihatööstuse juhataja Olle Horm nendib nukralt, et teisiti see ei saagi olla.

“See verivorst, mida te poest ostate, on sisuliselt juba valmis küpsetatud,” avaldab Horm. “Seda võib hammustada ka kohe külmast peast, ahjus piisab vaid üles soojendamisest. Kuid ükskõik milline toit pole teistkordsel soojendamisel enam nii hea nagu esimesel korral.”

Valmis küpsetamata verivorste ei ole Hormi sõnul võimalik kaubandusvõrku saata, sest veri rikneb mitte päevade, vaid tundidega.

Põline jõulutoit

Poekraami küpsetamisel soovitab Horm enne ahjust välja võtmist seda korraks täiskuumusega kõrvetada. Kuid kõige kindlam võimalus ehtsa verivorsti hankimiseks on võtta kevadel isiklik põrsas.

Millega ei tule toime tänapäeva lihatööstused ja poeketid, sellega said mängeldes hakkama aga 1930. aastate lihakarnid ja -turud. 1934. aasta jõulude paiku kirjutas Postimees, et maarahva põline jõulutoit – verivorstid – on levinud ka linna ning “praegu ei peeta ka linnas eesti perekondades jõule ilma vorstideta”.

Kuna aga tava oli linnas alles kujunemisjärgus, siis tutvustas leht vorstisöömise kombeid.

“Vorstide valmistamine algab mõni päev enne jõulu, kas jõulureedel või -laupäeval. Tavaliselt teeb vorstid perenaine ise, sest niisugust tähtsat toimingut ei taheta usaldada teiste hooleks. Teised võivad ainult abiks olla, vorstiputru keeta, vorstivardaid teha jne,” kirjutas leht.

“Uuemal ajal ei viitsita enam vorstivardaid vesta ja vorstid köidetakse kokku lõngaga, vanasti aga pidi vorstiotsad kinnitatama pulkadega, mis vorstinahast läbi torgati. Vorstivarraste vestjateks olid harilikult lapsed ja vanaisad ja sageli tehti need valmis juba aegsasti enne jõulu.”

Veel kirjutas leht kommetest, mis tolleks ajaks kaduma kippusid. “Vorstipaja alla ei tohtinud puhuda, siis arvati vorstid lõhki keevat. Esimene, nn proovivorst, söödi maitsmiseks kogu perega otse keetmise juures. Keedetud vorstid viidi külma jahtuma, nagu nüüdki, kust neid toodi soojendamiseks ja söömiseks.

Vorstide praadimist pannil liha ja rasvaga vanal ajal ei tuntud. See komme tuli alles hilisemal ajal ja veel praegu mäletavad vanemad inimesed, millal pannid vorstipraadimiseks tarvitusele võeti. Vanasti soendati vorste lihtsalt ahjus. Ahju põrandale laotati õlgi, mõnel pool ka puupilpad ja pandi siis vorstid nendele kõrbema. Põhja-Eestis olevat vorstide soojendamine sündinud ahjukerisel.”

Vorstiisu tekib lumega

Just kerisele pani oma vorstid küpsema ka Vargamäe Mari, kust need siis üle kogu maja ja õue nii “magusat haisu” levitasid, et Oru Pearu koer neid nuuskima tuli ning Andrese käest jõuluõhtul haledalt peksa sai.

Verivorstid pidid kolmekuningapäevaks söödud saama, sellega said pühad ametlikult mööda. Vähemal määral sõi vanarahvas neid ka lihavõttepühadel, küünlapäeval, mardipäeval ja isegi suvistepühal, samuti kuulusid nad pulmade ja muude perekondlike pidude menüüsse.

Tänapäeval müüakse ja süüakse 60% verivorstidest jõulunädalal, lausub Olle Horm. Vorste ostetakse rohkesti veel esimese lume maha tulles ning üllataval kombel ka märtsikuus.

“Vaadake aknast välja: tänavu lund ei ole ning vähemalt meie verivorstimüük on vähenenud 20 protsenti,” nendib Horm.