Lisaks on ainult puukütte puhul kütmine ebaühtlane – kord liiga soe ja siis jälle liiga külm. Samas on see kõige töökindlam, sõltumata mingilgi moel elektrist.

Olen arvamusel, et võimalusel valiks enamik inimesi sellise küttesüsteemi, mis ei vaja pidevat hoolt ja toimetamist.

Eestis enim kasutatud küttesüsteemid on puu-, elekter-, pellet-, gaasküte ja soojuspumbad.

Väiksemate pindade puhul, kui oluline on ka mugavus, on mõistlik valida elekterküte. Elekterkütte puhul peetakse optimaalseks köetavaks pinnaks kuni 100 m².

Elekterkütte puhul on esialgne investeering seadmetesse väiksem kui mõnel teisel süsteemil. Kuid sellise valiku puhul soovitan kindlasti varustada elamine ka lisakütte võimalusega, näiteks kaminaga.

Kõige kõrgema kasuteguri tagavad madalatemperatuurilised küttesüsteemid, nagu näiteks maasoojuspumbad, õhk-vesisoojuspumbad ja gaasi kondensatsioonikatlad. Nende süsteemide puhul köetakse soojuskandjaks olev vesi kuni 40 °C.

Eelkõige sobib sellise süsteemi puhul põrandaküte, kuna radiaatorite puhul on vajalik kõrgem (55–75 °C) temperatuur. Kuna põrandakütte puhul kasutatakse suuremat küttepinda kui radiaator, saavutatakse soovitud toatemperatuur väiksema energiakuluga.

Pea kõik küttesüsteemid vajavad töötamiseks elektrit, seega soovitan võimalusel ehitada elamisse ka lisakütte võimalus, olgu selleks siis kamin või puuküttega ahi. Lisaks annab elav tuli juurde hubasust.

Siinkohal peab tõdema, et mugavus ka maksab. Korralik automaatikaga küttesüsteem, mis reguleerib ise tubades temperatuuri, nõuab algselt suuremat investeeringut. Kuid võrreldes seda aja ja tööga, mida peab tegema näiteks küttepuude ladustamise, transpordi jmt ning võttes arvesse veel praegusi küttepuude hindasid, on siin kindlasti koht, kus tõsiselt mõelda ja kalkuleerida. Korralikult planeeritud lahenduse korral võib automaatikaga küttesüsteem osutuda ehk jõukohaseks.