Olen täheldanud, et vana kooli kogenud matkajad kipuvad eelistama suuski ja alahindama räätsade häid omadusi. Jah, neil on õigus, suuskadega on tõesti väga mõnus matkata, kui eesmärgiks on suure lageda ala nagu soo, jõeluha, niidu, merelahe või järve ületamine. Kui lume all on külmunud pinnas või jää. Kui lumi on kokku vajunud ja katab maad ühtlaselt. Kui matka siht on täpselt teada. Kui ilmaprognoos lubab ilusat ja stabiilset talveilma. Suuskade paremus ilmneb ka grupis liikudes, sest tavaliselt saab juba teine rivis tulija jala libisema. Rajategijat pidevalt vahetades tõuseb grupi keskmine tempo tunduvalt. Eriti suur efekt tekib siis, kui tagasi tulles kasutatakse sama rada. Parajate külmakraadidega muutub suusajälg juba mõne tunniga kõvaks ja vana jälge tagasi tuled nagu lennates.

Kuid Eesti talv ei ole alati stabiilne. Lume all on tihti tüma maa ja vesi. Suusad koguvad enda külge märga lund, mis külmudes suuri ja raskeid jääkänkraid moodustavad. Loomulikult, ka räätsad korjavad märga lund, kuid vähem ja neid on lihtsam puhastada. Sellistes oludes ei saa rääkida mingist libisemisest ja igal juhul on suuskadega raskem kõndida kui räätsadega.

Vahest jääb lumi põõsaste külge „rippuma“ ja sellistesse kohtadesse takerduvad suusaninad mõnikord lootusetult kinni. Kulub meeletult energiat, et suusa otsi lume ja okste/põõsaste rägastikust välja kangutada. Sama lugu on tugeva koorikuga, mis suusatajat ei kanna ja mille all on pehme lumi. Suusad jäävad kooriku alla kinni. Siberi küttidel olevat suusa ninades väiksed augud olnud. Sealt pandi nöör läbi ja nööri otsi hoiti käes. Nii sai nööri abil suusaninasid kooriku alt välja tõmmata. Kas Eestis ka see meetod töötab? Ei tea, pole proovinud.

Kui matkad näiteks metsloomade jälgedel, siis sa ju ei tea kunagi, kuhu satud. Tavaliselt loomadele meeldibki tihe padrik ja seal on räätsad tunduvalt paremad abimehed kui suusad. Mahalangenud puid ületades, läbi võsa tungides ja padrikus järske pöördeid tehes kipuvad pikad suusad takerduma.

Suusatatakse enamasti ikka mõlemat keppi kasutades. Talvises metsas teed otsides kipub orientatsioon väga lihtsalt kaduma ja ebamugav on kogu aeg ühte keppi käest lasta ja GPSi või kompassi vaadata. Räätsadega võidki vabalt ainult ühe kepiga või üldse ilma keppideta käia. Matkasuuskadel kasutatakse enamasti trossklambreid, need aga kulutavad tugevalt saabast. Räätsade puhul pole sellist mõju täheldanud.

Parim variant oleks kui matkahuvilise keldris on olemas mõlemad ja iga kord on võimalik valida. Kui aga eelarvelistel või muudel põhjustel peab emba-kumba vahel valima, siis mina kalduks vähemalt hetkel räätsade poole. Seda enam, et räätsadega on mõnus rabade peal matkata ka lumeta ajal ja neid on tunduvalt lihtsam transportida.

Meie kasutame talvistel matkadel mõlemaid, näiteks merejääle hülgeid lähme otsima suuskadega ja suurkiskjate tegemiste uudistamiseks kasutame räätsasid.