Pikk räim ja kilu toidulaualt maha!
Ösel Fishi kalatööstus Saaremaal sai paraja üllatuse osaliseks. Seal käisid ELi toidukontrolli auditi tegijad ja teatasid, et pikemad räimed ja kilud inimtoiduks ei kõlba.
Nüüd on Ösel Fishi tegevjuht Hanno Niinepuu lubanud, et nad hakkavad oma kalatööstuses kõiki suuremaid kilusid-räimi üle mõõtma.
“Mis neil muud üle jääb, muidu pannakse veel tööstus ka kinni,” laiutab käsi Eesti Kalaliidu tegevjuht Valdur Noormägi.
Pikkus pole oluline
Samas ajab ELi nõue, et kui kilu pikkus on üle 12,5 ja räime pikkus üle 17 sentimeetri, tuleb need kalad saata jäätmena kalajahu valmistamiseks, kalameestel harja punaseks.
“See on täielik jama, ametnike üliagarus!” põrutab Noormägi.
Ta rõhutab, et kala dioksiinisisaldus kalas sõltub ikkagi merevee saastatusest, mitte kalade pikkusest. Ja see määratakse laboris, mitte sentimeetripaelaga.
Noormägi hinnangul seavad sellised umbkaudsed määratlused ohtu ka meie kalade ekspordi. Ta toob näite, kuidas Venemaa ametnikud leidsid Eesti krevettidelt raskmetalle ja püük ajutiselt peatati. Samas regioonis kala püüdnud Islandi kaluritel aga lubati samast kohast krevette edasi püüda.
Samas pole Eestis tunnustatud laborit, kus dioksiiniuuringuid teha. Räimed saadetakse kalli raha eest uuringuteks Soome või Saksamaa laboritesse.
Oht kalade ekspordile
Eesti toiduainete, sealhulgas kalatoodete eksport nii ELi piires kui kolmandatesse riikidesse on aga väga suur.
“Meil peaks seetõttu olema oma rahvusvaheliselt tunnustatud labor. Muidu võib iga riik, kuhu me oma toitu ekspordime, väita, et nad leidsid sealt mingi batsilli,” toob Noormägi esile.
Eesti Mereinstituudi kalandusbioloogi Leili Järve sõnul sõltub kala dioksiinisisaldus eelkõige kala vanusest, mitte pikkusest.
Kuna kalale otsa vaadates ei ütle, kui vana ta on, kasutatakse hinnangute andmisel vanusrühma keskmist pikkust.
Reeglina on suurem kala ka vanem. Ning viieaastastel ja vanematel räimedel on täheldatud dioksiinisisalduse suurenemist.
Kilu puhul on dioksiinioht Järve hinnangul pisut üle paisutatud. “Kilu ei ela eriti vanaks, ta lihtsalt püütakse kõrge püügiaktiivsuse tõttu juba kahe-kolmeaastasena,” räägib ta.
Ka Eesti Mereinstituudis tehakse ohtlike ainete keskkonnaseiret. Uuritakse eelkõige indikaatorliike – need on rannikumeres ahven ja Läänemeres räim. Kilu on eraldi uuritud vaid eriprogrammide raames.
“Ahven seisab enam-vähem paigas, aga räim loksub kiluga koos ühest Läänemere servast teise, nii et räime kaudu saab üldise saastatuse pildi,” selgitab Järv.
Räimeseiret tehakse kaks korda aastas, nii kevadel kui sügisel. Viimane uuring mullu sügisel näitas, et meie räime dioksiinisisaldus on allpool ELi lubatud piirnäitu.
Ka näitavad Rootsi keskkonnauuringute labori 2010. aasta tulemused, et raskmetalli ja dioksiinisisalduse tase Läänemere kalades on tasapisi langemas, seda tänu keskkonnakaitse tugevnevale mõjule.
Inimene pole hüljes
Kindlasti piirab kalades sisalduva dioksiini mõju inimeste tervisele toiduks tarvitatavate kalade hulk. “Inimene pole hüljes, et suudaks iga päev nii palju kilu ja räime süüa, et see tervisele kahjulik oleks,” rõhutab Noormägi.
Eesti Mereakadeemia kalandusprofessor Ahto Järvik selgitab, et mingi vahe ikka on, kas kala on kolme- või kuueaastane. “Aga selleks tuleks ikkagi iga päev ära süüa mitu kilo kala, et dioksiin hakkaks mõjuma,” teatab ta.
Samas pole dioksiini mõju inimeste tervisele Eestis uuritud. Teadlased tuginevad vaid soomlaste uuringutele. Seal on kirjas, et ohtlikuks muutub dioksiinirikka kala söömine eelkõige rasedatele.
“Kui sööte nädalas kaks kilo puhast räimeliha, kondid-nahad välja arvatud, ja nii mitu kuud järjest, siis lõpuks koguneb dioksiin inimorganismi sellisel tasemel, et võib hakata tervist mõjutama,” räägivad Soome teadlased oma rahvale.
