PROOVISÕIT: Elegantne Ioniq


PROOVISÕIT: Elegantne Ioniq
Foto: Promomaterjalid

Hyundai Ioniq Hybrid on välimuselt kena auto. Meeldivalt kompaktne, voolujooneline, loomult edasipüüdlik ja samas piisavalt tagasihoidlik. Kumer seljajoon pole mingil juhul küür, vaid pigem vibukaar.

Valge värvi võõbatuna mõjub Ioniq isegi nagu pisut steriilselt, veatult. Poriseks on teda kindlasti kahju teha. Ometi nii just juhtus. Kuidas ta siis pori talus?

Tunnistan ausalt, poriproov tekkis tahtmatult. Otsustasin teha väikse ringsõidu mööda pinnaseteed, mida aeg-ajalt ka kruusaga tugevamaks muudetakse. Olen seda sõitnud sada korda, aga seekord tähendas see hoopis muud.

Mõtle enne, kui maha pöörad!

Oli teede lagunemise aeg, nagu neid tänavusel sügistalvel juba mitu korda ette on tulnud. Mida kaugemalt asfaldist jõudsin, seda sügavaks muutusid roopad, seda pehmemaks neile assisteerinud kamar. Vasakul põld, paremal kiviaed, seega mitte ameerika film, vaid Virumaa tegelikkus.

Läbi tulin, ehkki ausalt öeldes – 1,6-liitrise bensiinimootori ja lisaks püsimagnetiga sünkroonmootoriga, tühjana poolteist tonni kaaluv Ioniq Hybrid on ikka maanteel silkaja. Kaks mootorit, esimese suurim võimsus 77 ja teisel 32 kW, annavad veo teineteisele üle väga kenasti. Nullist saja kilomeetrini tunnis kulub küll üle kümne sekundi, aga nn tuntav tõmme on väga mõnus ja ka tõhus.

Kuuekäiguline topeltsiduriga automaatkast sobib erirattaveoga kenasti, madal raskuskese lubab end teel enam tegijana tunda, igal pidurdamisel aga tunned rõõmu sellest, et akud laevad.
Ainus, mis kripeldama jäi, oli kütusekulu. Oleksin lootnud, et pikk maaots tõmbab selle rohkem alla kui see 5,3 liitrit bensiini 100 km kohta, mis sadade kilomeetrit lõpptulemuseks jäi. Tehnilised andmed lubavad ju 3,4. No seda muidugi juhul, kui sa ei läbi mitut kilomeetrit kinni jäämise piiril ning kui sa ei kasuta vahel S- ehk sport-võimalust. Kindlasti saab aga maailm Ioniquga „puhtam ja parem“ nagu reklaamis kinnitatakse.

Seotud lood:

Selg kui sõidumugavuse näitaja

Tegin sel päeval Eesti kohta tohutult pika tiiru: üleriigilise tähtsusega, kohaliku tähtsusega, vallasisesed ja lõpuks erateed. Tulemus: selg ei väsinud, käed ei väsinud, vaim ka ei väsinud.
Auto sisekujundus: süda laulab. Ütleme nii, et märkad seda ja ei märka ühekorraga. Asjad on seal, kus peavad, sellised, nagu peavad, olgu siis õige-mitme-tollisel puutetundlikul ekraanil või mujal armatuurlaual. Autorite kollektiivil on olnud nii rütmi- kui ka taktitunnet.

Salongi ruum on kenasti piiritletud, aga nii, et sa tunned end roolis vabana. Pakiruum on suuremate hulgast, rohkem kui 400 liitrit on igapäevaseks asjaajamiseks enam kui piisav.

Kes nüüd rohkete kiidu- ja natuke ka laidusõnade peale küsib, kui palju niisugune sõiduriist maksab, siis varustuses Comfort 23 990 eurot, varustuses Style 4000 eurot rohkem. Võin kinnitada, et Comfort-tasemest piisab keskmisteks ja isegi veidi suurmateks vajadusteks täiesti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare