PROOVISÕIT | Hiluxi aastapäevamudel

 (11)
PROOVISÕIT | Hiluxi aastapäevamudel
Foto: erakogu

Mulle ei meeldi laiutada millegi sellisega, mis pole minu enda omadus. See tähendab, et olen piirdunud ka autodega, mille liisingut olen jaksanud kuidagiviisi maksta, mis aga eelkõige on mulle endale soetamise hetkel meeldinud.

Aga mõnel erilisel hetkel olen nautinud ka nn kastikaid. Antud juhul tegin pikema tiiru Toyota Hiluxi aastapäevamudeliga, millel eriline väliskujundus ja uus oranž kerevärv.

Muidugi on kastika puhul karta tervet rida ebamugavusi. Näiteks ei saa sa oma spordikotti niisama lihtsalt pakiruumi visata, vaid pead ta kasti upitama. Hea, muidugi, et kastil on korralik kaas peal, selle saab isegi lukku keerata. Kusjuures kaas on mõnusalt elastsest materjalist ja piisavalt kerge, isegi nii elastne, et sulgumisel ei kosta tuttavat krõpsu ja võtmega kaant lukku keerates pead veenduma, et ikka õige sälguni jõudsid.

Kasti teine rõõm, aga ka pisuke mure on see, et ta on ikka parajalt suur. 1.80se puidust aiaposti sai mõnusa kolksuga sisse visata. Samas, kui hakkad pimedas koormat maha võtma, pead taskulambi töös hoidma. Kui kasti valgustus oligi põhimõttelisena olemas, siis vähemalt ei leidnud ma abinõu selle sisse lülitamiseks.

Suure kasti puhul tuleb muidugi arvestada, et sinna pandud kummikud liiguvad esimesse serva ja sa pead neile järele ronima. Õnneks pole astmele astumine ja jala üle kastiääre vinnamine kuigi keeruline.

Seotud lood:

Sõita on kõrgeima varustustaseme ja automaatkäigukastiga Double Cabiga muidugi uhke. Vaatad maanteed, silmad ka ümbrust.

Siledal teel laseb Hilux minna nagu kulda, ebatasasel kipub tühja auto vedrustuse jäikus endast märku andma. Metsavahelisel auklikul rajal tuleb kiirus isegi kasuks: ei jõua veel raputama hakatagi, kui juba oledki üle augu. Ja nõnda korduvalt.

Valida on kahe režiimi vahel: üks neist rihitud kütuse säästmisele, teine jõule. Kui rohkem säästja tüüpi olla, saab toime 8,6 liitriga 100 km kohta – nagu näitas proovisõidu kogemus. Sellesse kuulusid küll enamasti suhteliselt sujuvad maanteekilomeetrid, aga 110 km h oli ka veel lubatud.

Rooli taga tundus nagu sõiduautos. Kõik kangid ja klahvid istusid sõrme alla esimestest hetkedest peale. Üllatavalt head taset näitas audiosüsteem, nõnda lasime salongi isegi mõned palad Klassikaraadiost.

Annan endale aru, et sõit kulges sügisel ja seetõttu porisel ajal, aga tagurdamiskaamera silm läks ikka liiga lihtsalt ja liiga sageli uduseks. Et sellest tõesti kasu tõuseks, peab mingi muu lahenduse välja mõtlema kui et enne iga tagurdamist kaamera puhtaks nühkida.
Kaugtuled näitasid küllalt kaugele, lähitulede ala on ette vaadates pigem napp, aga küljele kiigates pigem hea.

Sisustus on tagasihoidlik, väljapeetud, samas küllaldane. Hästi kätte istuv rool, elementaarne info lappamise võimalus roolil, puutetundlik ekraan, aga kõik vajalik reguleerimiseks ka pigem vanamoodsa nupuvariandina esile toodud.

Nuppude kasutamiseks peab auto kindlasti paigal olema – vähemalt sõrme harjumiseni – sest nad asuvad juhi „teele vaatamise“ väljast ikka tükis allpool.

Rool ei varja õnneks näidikuid, mis oluline ka seetõttu, et kaaskondlased pidasid maanteel selle auto 90 km tunnis paljalt 70-ks.

Kena on see Hiluxi 50. aastapäeva erimudel. Kes otsib, leiab vastuse iluvõres, põrkerauas, udutuledes, uue kujundusega astmelauas, värvitoonis Metallic Orange.

Et selle kõik enda kasutusse saada, on eeldus vähemalt 38 000 eurot.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare