PROOVISÕIT: Mida pakub Seati maastur?

 (8)

PROOVISÕIT: Mida pakub Seati maastur?
Foto: Seat

Pigem hilja, kuid siiski jõudis turule Seati maastur nimega Ateca. Millega siis üllatatakse?

Välimusega mitte. Miks, on raske öelda. Aga tõesti, võib ju ka lihtsalt võtta pliiatsi ja paberi ning paluda sellele joonistada üks linnamaastur, mille kõik üheselt ära tunneksid, aga mis sama hästi teiste sekka ära kaduda võiks.

Salongi otstarbeka kasutamise kallal norida ei saa. Ruumi on, esiistet saab nii piisavalt kõrgeks pumbata kui ka tahapoole nihutada. Kui peaks miskipärast tarvis olema, võib istme nõnda taha sõidutada, et rooli ja juhi vahele mahub vabalt tööasendis sülearvuti. Rooli asendiga saab mängida rohkemgi kui vaja.

Tagaistmel on üllatavalt mugav, seda ka 1.80 pika ja pisut tüsedama mehe jaoks. Raske öelda, kas sinna ka kolm talverõivais inimest kõrvuti sättida saab, küll mahub kahe sõitja korral avanema päris kena suusaluuk.

On ka igihaljaid vidinaid

Juhi käetugi on kenasti nihutav ja kaldenurk muudetav. Kui tuge tahapoole nuhutada, ilmuvad serva alt välja ka topsihoidjad. Kindalaegas on tõesti selline, et paar kindaid mahub – aga millist träni te kavatsesite siis kaasa vedada?

Salongi kujundus on pisut vanamoeline, tulede lüliti tõi mulle meelde Cordoba, mille ma 14 aastat tagasi mingi kinnisidee ajel soetasin. Samas on tuntu abil lihtsam kindla tulemuseni jõuda ning puutetundlikkust on lisatud ka piisavalt.

Seotud lood:

Viimistlusmaterjalid on kvaliteedis, et kui koputate, siis kõbiseb, aga naha pehmelt mütsuva heli saamiseks tuleb ikka rohkem raha välja käia kui see 19, 20, 22, 24 või 25 000 eurot, mis lihtsama Ateca eest küsitakse. Kallimad variandid ulatuvadki 30 000 euro taha.

Pakiruum on maasturile omaselt nn optimaalse kujuga, ruumikas, aga piisavalt kummardudes saab kätte ka salongipoolses servas asuva paki. Üllatavalt lihtsa põranda all on esiveolise auto puhul rehviparandusvahendid, nelikveo puhul kõneldakse tagavararattast.

Pakiruumi luuk käib muide elektriga.

Veidi eksklusiivset ka

Üldse on muidu üsna lihtsal ja tavalisel Atecal paar ootamatuna tunduvat lisa. Muust reast väljub elektri toel avaneva pakiruumi kõrval ka eelsoojendus, mille tarvis on kaasas lisapult, mida saab aga programmeerida ka ekraanilt.

Seisupidur on elektrooniline, selle kõrval leidub nupuke, millega näiteks foori taga seistes saab jala siduri hoidmise vaevast vabastada.

1,4-liitrise mootori ja 15 hobujõuga auto on ootamatult krapsakas, nullist sajani lippab ta 9 sekundiga. Mootorivalikus on veel ka liitrine ja 115 hj bensiinimootor ning 1,6- ning kaheliitrine diisel, viimane kahes võimsuses.

Kui viimase aja kogemus nn väiksemamahuliste mootoritega on olnud negatiivne, siis Ateca puhul valitses mootori ja automaatkasti puhul minu jaoks väga sujuv ja edasi püüdev koostöö. Vedrustuse ja tee puhul niisamuti.

Kaemata ei unune siiski ka kütusekulu. Ateca puhul võiksin kõneleda mitmest näidust: pehmema ilma ja pigem väiksema kiiruse puhul tuli keskmine 6 liitrit, külma ilma ja kiirema sõidu puhul veidi rohkem. Rohkem, kui lubatud.

Kui te nüüd küsite, et kas jäin rahule, siis jah. Miinuseid kogunes vähe. Üllatusi pigem ka.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare