Otsustasin siiski sõidu kasuks. Ning ei kahetse. Vähemalt proovimist mitte.

Uuendus kindlal taustal

Octavia oli väljast ja seest nagu ikka. Mõõdetud, kaalutud, ilma vigadeta, ehk ka liiga silma torkavate joonteta. Pakiruum nagu koobas, seda ka sedaani puhul, uksed ja luuk sulguvad väga konkreetselt. Salong mõnusalt avar, seega täiesti pereauto. Valmis asi, mida pole vaja enam täiendada ega parandada, vaid lihtsalt toota ja müüa.

Nüüd aga gaasi juurde. Pilt, mis mulle enne teele minekut maaliti, viitas, et tuleb üks väga odav sõit. Ja tõtt öeldes tuli ka.

Võtsin kütust kokku 19 euro eest ja läbisin marsruudi, mida suurtes joontes võib nimetada Tallinn-Pärnu-Paide-Keila-Tallinn. Veidi jäi veel paaki ka. Kui kõik paagid tuhaks kulutada, pole tuhat ja veel mitusada kilomeetrit mingi küsimus.

Ning tõmme oli (no väga tugevat tõmmet selle 1,4-liitrisel ja 81-kilovatisel hübriidmootoril siiski polnud) samasugune nagu bensiinigi puhul. Minek väidetavalt sujuvamgi. Küllaldane kindlasti.

Läbitud kilomeetrid loevad

Et gaasi kilomeeter bensiini omast odavam on, selle pole kahtlustki. Seda tüüpi auto hind algab 18 800 eurost, seega peab tasuvuse kohta tegema arvutuse igaüks ise. Nn tavalise Octavia võite saada ju mitu tuhat eurot odavamalt. Ning kui harva sõidate…

Teine küsimus on, kuidas areneb maagaasitanklate võrk Eestis. Esialgu tihedat võrku pole, ka Tallinnas on vaid mõned maagaasitanklad, sedagi mitte just harjumuspärastes kohtades. Üks näiteks Vinkli tänaval trollide lõpp-peatusse taga (tuleb hoolega vaadata) ja teine Sõjamäel, üsna tee ääres küll, aga üsna üksi. Samas, avatavate tanklate nimekiri on paljulubav. Nii et..

Tankimine pole ka sama lihtne kui bensiini või diisli puhul, püstoli ühendamine peab olema vahetu, aga midagi keerulist ka pole. Ning see, et üks näidik on gaasi tõttu esipaneelil juures, pole isegi märkimist väärt.

Ahjaa, loodusele on selline auto muidugi sõbralikum. Ning hoiatus: surugaas pole vedelgaas!