Rukkimaarjapäeval saavad rukkid ema
Maarjapäevi on meil neli: paastukuu paastumaarjapäev, heinakuu heinamaarjapäev, lõikuskuu rukkimaarjapäev ja mihklikuu ussimaarjapäev.
Rukkimaarjapäev on keskne rukkikülvi tähtpäev.
Eesti rahvakalendris poolitab rukkimaarjapäev rukkikülviaja, kusjuures rukkimaarjapäeval endal ei olnud külvamine soovitav. Vanausulised pühitsevad seda päeva vana kalendri järgi 28. augustil. Rukkimaarjapäev on looduse fenoloogiliste muutuste näitaja nagu lauritsa- ja pärtlipäevgi (vesi jaheneb, konna suu “jääb kinni”, õuntele tuleb maitse). Viljandi kandis vaadati rukkimaarjapäeval, kas külikured kõrgelt või madalalt ära lendavad.
Kui kured kõrgelt lendavad, siis ennustati pikkade rukiste kasvu, kui madalalt, siis jääb rukis ka lühikeseks.
Nõos arvati, et kui rukkimaarjapäeval on kuiv ilm, tuleb kuiv ja soe sügis.
Mida lauale panna?
Rukkilõikuse või -külvi lõpu tähistamise puhul pandi perele mõnikord ka paremat toitu lauale. Tarvastu kandist on teada, et rukkimaarjapäevaks tehti uudist – rukkileiba ja keedetud kitseliha. Keila ümbruskonnas laskis tubli peremees tuua viina, praadida liha ja teha kooke. Hanila kandis olevat jälle rukkimaarjapäevaks tanguputru keedetud.
Kohati, kuid siiski üpris juhuslikult, on rukkimaarjapäeval tähistatud Mari-nimeliste nimepäeva ning joodud maarjapuna – harilikult viinal mõni tilk palsamit hulgas.
Tubastesse töödesse rukkimaarjapäev muutusi ei toonud.
Rukkitööd ja toidukonkurss
Põllumajandusmuuseum tutvustab rukkimaarjapäeval rukkipõllul rukkilõikusega seotud töid: kuidas toimub rukkilõikus sirbiga, vihkude tegemine ja sidumine, vihkudest hakkide tegemine. Peale põllutööde on küünis võimalik uudistada, kuidas käib rukkirabamine, koodiga rehepeks, sariga tuulamine, käsikiviga jahvatamine.
Ka tehnikasõbrad ei pea pettuma, sest sel tähtsal päeval näidatakse, kuidas toimus vanadel aegadel rehepeksumasinaga rehepeks.
Toimub rukkitoitude konkurss, kuhu külastajad saavad tuua omavalmistatud toitu ja kõigil osalejatel on võimalik neid maitsta, ning rahvahääletusel valitaksegi lemmik. Külastajatel on võimalik mekkida erinevaid rukkileibasid ja rukkikohvi, mis on valmistatud muuseumi leivatares. Rukkimaarjapäeval peetakse mõttetalgud, kus arutletakse rukkikasvatuse hetkeseisust Eestis ja Euroopas ning ei puudu ka päevakõne Rukkikuningas Hans I-lt.
Toimub ka rukkimaarjapäeva laat, kuhu on oodatud värsked puu- ja köögiviljad ning küpsetised. Lisaks on võimalik osta kohalikku käsitööd. Avatud on ka muuseumi köök, kus saab süüa maitsvat suppi ja pannkooki. Põllumajandusmuuseumi turundus- ja kommunikatsioonijuht Katrin Vask teatab, et töötubades oodatakse huvilisi, sest sepa käe all saab valmistada sepiseid, voolida puidust endale võinuga või pannilabidas, teha taimetrükki ja osaleda roigasmööbli valmistamisel. Töötube juhendavad muuseumi kogenud käsitöö-
meistrid.
Muuseum viib aastaringselt läbi õppeprogrammi “Rukkileib meie laual”. Juba aastaid kasvatatakse hektarisuurusel põllul talirukist ʻSangaste’, et oleks olemas õppeprogrammiks vajalik materjal. Vili koristatakse käsitsi. Õppeprogrammi käigus saavad õpilased teha mitmesuguseid rehepeksutöid (rabavad vihkusid, peksavad koodiga), tuulavad pekstud vilja ja jahvatavad puhastatud vilja käsikiviga.
Rukkimaarjapäev toimub Eesti Põllumajandusmuuseumis 17. augustil algusega kell 12. Päev korraldatakse koostöös Eesti Rukki Seltsiga. Lisainfo www.epm.ee.
VANARAHVA USKUMUSED
- Rukkimaarjapäeval pidi hein tehtud olema ja rukis leigatud. Ega siis kõik ei jõudnud, aga igaüks püüdis küll (Iisaku).
- Rukkimaarjapäeval läks raudnael heina ja külm kivi vette (Viru-Jaagupi). Sama ütlemine käis ka lauritsapäeva kohta (laurits viskab külma kivi vette).
- Rukkimaarjapäeval igas talus vilja ei koristatud, ei tehtud leiba ega peksetud reie (Lüganuse).
- Enne maarjapäeva kolm päeva ja pärast maarjapäeva kolm päeva tehti rukkeid. Maarjapäeval ei tehtud midagi, see oli püha (Iisaku).
- Rukkimaarjapäeval ei tõhi rukkid külvata, siis rohistab ära. Vaenlane pidada umbrohtu hulka külvama (Torma).
- Kui Lüganuse, Iisaku, Torma, Rõuge ja teistes kohtades rukkimaarjapäeval rukist ei lõigatud ega külvatud, siis näiteks Emmastes, Häädemeestel ja Paistus on just seda päeva peetud parimaks rukkikülvipäevaks. Nii usuti Emmastes, et kui rukkimaarjapäeval külida, siis kasvab hää vili.
- Külimaarjapäev on sellepärast, et siis külitaks juba esimene rüki maha (Häädemeeste).
- Rükkitegemise hakatus on keige parem aeg rükkimaarjapäeval ja lõpetus pärtlipäeval, varem tegemine läheb alati nurja – ussid söövad varase rükki ära (Paistu).
- Kui vili jäetakse pääle maarjapäeva koristada, siis ussid löövad talvel viljaterade sisse ja vili tükib kopitama. Pääle maarjapäeva koristatud vili ei kõlba enam teisel kevadel maha külvata, sest sellest kasvab kehv vili (Võnnu).
- Rukkimaarjapäeval peab põldusid äestama, siis ei söö uss sügisel orast mitte (Jämaja).
- Maarjapäevaks peab olema rukis maha külvatud. Kui külv jäetakse pääle maarjapäeva, siis ussid söövad rukkiorase ära ja ei saa hääd rukkisaaki (Võnnu).
(Nopped tegi Ellen Pärn Mall Hiiemäe raamatutest “Eesti rahvakalender V” 1991; “Rahvakalendri tähtpäevi” 1998.)
