Püsiv ajamärk loonas ja elmas

Suvetööd on põhiliselt läbi ja ees ootavad talvised toimetused. Vanasõnagi ütleb, et karjalaskepäeval algab suvi ja kasupäeval tali. Kasupäeva on nimetatud isegi esimeseks jõulupühaks.

Õhtud jõuavad varakult kätte ja paljastavad kirka tähetolmuga kaetud taevalaotuse. Öösel langenud kaste näeb sageli veel järgmist õhtut. Iga päevaga karvavõrra värvilisemaks muutuv mets ning maa seavad end puhkama.

Kasupäeva tuul, päike, sadu, puud, külm, linnud ja kuuseis ennustavad eeloleva sügise, talve ja isegi kevade ilmasid ja saaki. Näiteks ennustab soe ja kuiv ilm sooja ja kuiva sügist.

Kasupäevane vanakuu lubab lühikest ja noorkuu pikka talve. Kui kasupäev on täiskuu ajal nagu täna, jätkub talvel loomadele külallt süüa, on öeldud Vastseliinas.

Kasupäevane päikesepaiste tõotab, et tuleb pikk sügis ja külm talv, talvel ei tule aga loomatoidust puudus ning järgmisel aastal kasvavad selged rukkid. Ilmateade lubab kasupäevaks nii päikesepaistet kui sadu. Näis, milline siis tali tuleb.

Tartu kihelkonnas on kõneldud: jüripäev esimene suvepäevakene, mihklipäev esimene talvepäevakene. Sellepärast pannakse mihklipäeva laubast tuult tähele - kust ta siis on, säält saab ta enamiste kõik talv olema.

Suur püha

Elad sa külas või linnas, su toidu annab maa ja vesi. Kui pisut püüda, on võimalik aduda koos vanarahvaga, et toit tähendab elu. Toit aga kasvab põllul, heina- ja karjamaal, metsas ja veekogudes. Sõnaga, elusas ja hingestatud loonas, mis on täidetud erinevate vägede, hingede, haldjate ja jumalatega.

Kasupäevaks on kogutud toit järgmiseks seitsmeks kuuks ning seeme järgmiseks külviks. Seega on aeg tänada maaema, taevasia, veeema, põldu, nurme, metsa, tuult, vihma, päikest ning kasvujõudu andvat Pekot.

Kasupäev on suur püha, on maarahvas mitut puhku rõhutanud. See on pere- ja külapidude päev, mille juurde varem kuulusid andide viimised ja palved. Nagu teistelgi pühadel on aeg nüüd maha võetud. Eluruumid on hoolega koristatud. Kasupäeva laupäeval on saunas haritud nii hinge kui keha. Nüüd võib püha tulla inimese ja ta koja peale.

Ettevalmistused kasupäevaks algavad tegelikult juba kevadel, kui valitakse välja must oinastall ja tõotatakse sügisel anniks tuua. Kui sellist võtta pole, kõlbab mõni teinegi loom. Näiteks lammas, põrsas või kana. Kasulaupäeval või kasupäeva hommikul saab see tapetud, keedetud või küpsetatud.

Värskest lihast tehakse sülti, suppi ja verikäkke. Kaetakse rikkalik toidulaud, kus on road kõikidest sügisandidest. Ning kasupäeva õhtuks peab kõik see söödud olema. Et eeloleval ajal oleks õnnistust, viiakse kasupäevaks tehtud roogadest ja õllest esimene osa talu pühapaika või küla hiide.

Udus liiguvad hinged

Kes tahab, et talvel maja ümber lumehangi poleks ja soed (hundid) eemale hoiaksid, käib kasupäeva öösel kolm korda päripäeva ümber maja ning veab enese järel ahjuroopi (Haljala). Kui aga kasupäeva hommikul kolm korda ümber maja joosta, seisab see talvel hästi soe (Pärnu). Kasupäeva õhtul vaatasid tüdrukud, kas saavad järgmisel aastal mehele. Sokipaar või king visati ukse poole. Jäi tald ukse poole, sai mehele, oli säär ukse poole, siis pidi veel ootama (Võnnu). Kes aga tahab unes oma tulevast näha, peab voodisse kaeru puistama ja neile alasti magama heitma. Siis tuleb unes tulevane ja paneb su riidesse (Kanepi).

Sügiskuu alguses alanud hingedeaeg kestab jõuludeni. Kasupäevast alates peetakse hingedepäevi. Ilmad ongi juba vaiksed ja üle metsade ja väljade laotunud udus liiguvad meie lahkunud omaksed. Hinged ilmuvad üha sagedamini ka meie mõtetesse ja unedesse.

Kasupäev on mitmetähenduslik ja tähtis püha, mille pidamine sõlmib sidemeid sinu, esivanemate ja loona vahel. Ära kasupäeva maha maga.

Allikas: Maavalla Koda