Selgus, et kuigi mahepõllumajandus toetab peaaegu alati bioloogilist mitmekesisust ning on keskkonnale maaühiku suhtes üldiselt positiivse mõjuga, ei pruugi mõju positiivne olla toodanguühiku kohta.

Mahepiim, -teravili ja -sealiha tekitavad ühe toodanguühiku kohta suurema hulga kasvuhoonegaase kui tavalises farmis. Kuid on ka erandeid: orgaanilise veiseliha ja oliivide puhul on keskkonnasaaste tavapärasest väiksem. Üldiselt vajavad mahetooted kasvamiseks vähem energiat, kuid suuremat maa-ala kui n-ö tavatooted.

Levinud arvamuse järgi on mahepõllunduses liigirikkus 30 protsenti kõrgem kui tavapõllumajanduses, ent vähesed teadustööd (16%) on osutanud, et mahepõllumajanduslik tegevus võib liigirikkusele ka negatiivselt mõjuda.

„Paljud arvavad, et mahepõllumajandus on väiksema keskkonnamõjuga kui traditsiooniline, kuid avaldatud artiklid näitavad, et see ei ole nii,“ sõnas Oxfordi Ülikooli teadlaste tehtud uuringut juhtinud Hanna Tuomisto ning lisas: „Inimesed peavad aru saama, et silt „mahe“ ei anna otsest kõige loodussõbralikuma toote garantiid.“

Mõttevahetuse fookus peaks sellelt, kumb on parem, kas mahe- või n-ö tavaline põllundus, liikuma suunas, kuidas kombineerida mõlemas kasutatavaid keskkonnasõbralikke praktikaid.

Oxfordi Ülikooli teadlased on veendunud, et toidu tootmisel on saamas esmatähtsaks keskkonnakahjude minimeerimine ja elurikkuse kaitsmine. Parim on põllundus, mis annab rohke saagi minimaalsete keskkonnamõjudega, võttes samal ajal arvesse ka alternatiivseid maakasutusvõimalusi.

Allikas: Oxfordi Ülikool