"See oleks ressursside kokkuhoiu seisukohalt tohutu samm edasi," rääkis Post Kanadas toimunud Ameerika teaduse edendamise assotsiatsiooni aastakonverentsil.

Posti juhitav rühm on seni suutnud tüvirakkudest kasvatada umbes 2 cm pikkuseid ja 1 cm laiuseid millimeetripaksuseid lihaskoe tükke, mis meenutavad valkjaid kalmaariribasid. Liharoa valmistamiseks on teadlastel plaanis ribad segada vere ja looduslikul teel saadud rasvaga.

Post on veendunud, et kuigi esimese tehislihast toidu valmistamiseks vajaliku arendustöö kulud on ligikaudu 250 000 eurot, saab edaspidi tehnoloogiat tõhustada ning kulusid vähendada.

"Meie eesmärk ei ole luua konkurentsivõimelist toodet, vaid näidata, et sel moel on võimalik liha toota," selgitas ta. "Edasi kulub kogu protsessi tõhustamiseks ja tasuvuse saavutamiseks veel palju aega ja raha."

Tekib küsimus, miks asendada aastatuhandeid praktiseeritud loomakasvatus kõrgtehnoloogiliste meetoditega? Enamus toiduteadlasi on seisukohal, et praegused toidu tootmise meetodid ei ole jätkusuutlikud.

Mõningate hinnangute kohaselt peab toidutootmine järgmise 50 aasta jooksul kahekordistuma, et pidada sammu elanikkonna kasvuga. Samal ajal muudavad toidu tootmise keerulisemaks kliimamuutus, veepuudus ja kiirenev linnastumine. Eriti raske on sammu pidada Aafrika ja Aasia suureneva lihanõudlusega, mida tingib sealne elatustaseme kasv.

Posti arvates võib laboriliha tootmine osutuda lõpuks efektiivsemaks kui klassikaline loomapidamine. Hetkel tuleb 15 grammi loomsete valkude saamiseks sigadele või lehmadele sööta umbes 100 grammi taimseid valke, mis teeb kasuteguriks ainult 15 protsenti. Post usub, et sünteetilise liha tootmisele kuluva energia puhul on võimalik saavutada 50-protsendiline kasutegur.

Kuidas aga tehisliha ka mekib? "Alguses on see maitsetu," selgitas Post. "Ma arvan, et maitsega tuleb tegeleda eraldi. Vaja on välja selgitada, millised liha komponendid tegelikult maitset annavad ja millest meie lihariba koosneb ning kas seda on võimalik muuta."