Kase kohta oli tal veel tähelepanekuid: „/.../ kevadel on väga vajalik ning tervisele kasulik juua tema mahla, ja mõned teevad sellest mahlast mitmesugusete ainete lisamise abil jooki, mis sarnaneb šampanjeriveiniga, teised aga korralikku äädikat”.

Ka jõhvikate kasutamine on ära märgitud. „Jõhvikat, seda nii kiiduväärset ja kasulikku vilja tarvitatakse kasuga paljude sisemiste ja välimiste haiguste vastu ja tuleb imeks panna, et ei leidu kedagi, kes laseks neid marju müügile ja asendaks nendega sidruneid”.

Loodus korraldab

Juba kakssada aastat tagasi saadi ka rikaste ja ilusate maailmas aru, et eluks vajalik on kohapeal olemas, loodus on nii seadnud, et kus on inimene põliselt elanud, seal on selleks ka sobivad tingimused olemasd. Just sellele laiukraadile vastavad.

Paneb imestama, et meil julgevad paljud väita, et ilma roheliste pulbrite ja tablettideta oleme määratud hukule. Pigem vastupidi. Meie esivanemad venitasid edukalt tänapäeva välja, juba väga pikka aega on meid, eestlasi, siin miljoni tuuris elanud. Sobiv hulk sellel maatükil toimetulekuks.

Ja mina ei hüsteeritseks väikese rahvaarvu vähenemise üle – kui meid on vähem, vajame me ju ka vähem ühiste kulutuste tarbeks. Ainult orjapidajal on põhjust ähmis olla, kui orje väheks jääb. Demokraatias toimib elu ikka endistviisi edasi. Kui kõik panustavad ühisesse elukeskkonda. Kui kõik saavad maailma toimimisest sarnases dimensioonis aru.

Eks toidu puhul on oluline ta kõigepealt ära tunda. Seda tarkust annavad meile esivanemad – söödava mittesöödavast eristamise. Tänasel päeval oleme me ennast aga naiivselt usaldanud toidu kokkukeetjate kätesse. Kas nad on rahva jätkusuutlikust edenemisest hoolivad, näitab aeg.

Toit tapetakse ära

Kui tootja on targale tarbijale toidu solkimisega vahele jäänud, siis tema toodetest loobutakse. Näiteks müües vorsti, milles pole liha. Aga meie rakumälu väidab, et vorst = peenestatud ja maitsestatud liha, mitte sojavalk ja lihamaitseline kemikaal.

Küpsis oli vanasti ikka jahu, muna, või ja suhkur, mitte sünteetiliselt toodetud margariin segatud muude kahtlaste pulbritega.

Sageli toit lihtsalt tapetakse ära. Ta ei sisalda enam vitamiine, bioaktiivseid aineid ja mikroelemente, nagu looduse poolt ette nähtud. Ta ei anna meile eluks vajalikku materjali ja nii ongi vaja tablette juurde manustada.

Meie oleme töötlejale usaldanud toiduvalmistamise, et aega kokku hoida ja oleme nõus osa oma teenistusest neile andma. Nemad aga ei anna meile seda, mida soovime – tervislikku toitu, vaid on selle odavuse saavutamiseks muundanud kauasäilivaks kaloriks. Jah, kaloreid on, toitu kehale mitte.

Usalduse tagasivõitmine ei ole lihtne. Eks me siis niikaua püüame ise, päritud tarkuse baasil keeta ja küpsetada.

Elame nagu suurpere

Meil on juurkad, mille toiteväärtus vastu kevadet isegi suureneb – need tunnevad, et kevad tulekul ja panevad elumahlad liikvele. Pole vaja ei plastmasskurki ega -tomatit, väga hästi kõlbab krõbistamiseks toores peet, kapsas, kaalikas, kõrvits. Rääkimata porgandist. Ikka eestimaised, kohalikult talunikult hangitud. Ja kui sinna juurde saab veel täispiima, milles 30 000 bioaktiivset ainet sees! Ning värskelt jahvatatud jahust teraviljatooteid. Võimalikult täisteralisi. No siis peaks karv läikima küll!

Äkki peaks meie, eestlased, hakkama elama nagu suur pere? Noh et ühendame juba olemasolevad kärgpered veel suuremaks. Keegi peab lehma, keegi kasvatab kartulit, keegi koob puhtast lambavillast sokke-kampsuneid. Ja lisaväärtuse arvelt, mille oleme kogunud väljapoole müües, ostame ka natuke, nii vähe kui võimalik ja nii palju vajalik plastmassvidinaid, elektroonikajuppe ja lendavaid taldrikuid.

Tumanskil oli õigus: meil on eluks ja edenemiseks vajalik olemas. Skype, uraan, viljakas maa, põlevkivikeemia. Kui me neid juhuslikult just maha pole müünud neile, kes meid hiljem orjadena pidama hakkavad.

Järgmises loos jätkan Eesti elu kiitmist, kirjutan meest ja meestest.