Toitumisteadlane: E-aine ei ole tervisele kahjulik

 (7)
Mai Maser
Mai MaserFoto: Andres Putting

Sõna E-aine on saanud omale halva kuulsuse, kuna inimesed seostavad seda automaatselt millegi kahjulikuga. Euroopa Liidu riikides märgitakse lisaained numbrilise koodi ja E tähisega ning E tunnus tähendab seda, et lisaaine on läbinud vastava ohutuse hinnangu ning Euroopa Liidus heaks kiidetud. Seega ei ole E-ained kahjulikud, vaid sageli hoopis looduslikku päritolu ja toodete valmistamiseks hädavajalikud.

Üheks levinumaks väärarusaamaks E-ainete puhul on, et tegemist on ainult säilitusainetega, aga tegelikult kuuluvad nende hulka ka stabilisaatorid ja emulgaatorid, mis aitavad tagada toidu vajaliku konsistentsi ning toiduvärvid, mis annavad toidule atraktiivsema välimuse. Viimaste aastate suund toiduainetööstuses on vähendada sünteetiliste lisaainete kasutamist ning asendada need loodsuslike lisaainetega. Sünteetilised lisaained on lubatud ainult siis, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik muud moodi saavutada. Näiteks selleks, et lihatoodetes ei hakkaks arenema inimorganismile ülimalt mürgised bakterid lisatakse neile nitriteid ( E 249; E 250) ja nitraate ( E 25;E 252), mis suruvad alla botulismitekitaja elutegevuse ja säilitavad samal ajal liha roosa värvuse.

Levinumad lisaained ja nende kasutamine

Kaks aastat tagasi keelustati Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt toiduainetööstuses teatud asovärvainete (vahemikus E100-E199) kasutamine. Peamiselt kasutatakse neid välismaiste maiustuste valmistamisel ning pikaajaliste teaduslike uuringute tulemusel on leitud, et nende värvainete suures koguses tarbimine võib olla laste tervisele kahjulik.

Seotud lood:

Kuid lisaks sünteetilistele toiduvärvidele on olemas ka looduslikke toiduvärve. Lisaaine E162 on peedist saadud betaniin mida kasutatakse jogurtites, toorjuustudes, hapupiimatoodetes ning moosides. Looduslik on ka kollakas-oranž pärmidest toodetud toiduaine E101, mis on riboflaviin ehk vitamiin B2. Paprikast on pärit aine E160c, mis on tuntud punase toiduvärvina.

Säilitusainetest kasutatakse jookides sorbiinhapet ja sorbaate (E 200; E 202 – E 203), mida leidub marjades ka looduslikult. Kõige rohkem lisaainetena tuntud aineid ongi puu- ja köögiviljades.

Antioksüdante kasutatakse rasvarikaste toitude puhul selleks, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse vähenemise eest. Sagedamini kasutatakse selleks lisaainet E300, mis on tuntud ka C vitamiini nime all.

Paksendajatest on looduslik lisaaine E440 (pektiin), mida saadakse puuviljade- ja tsitrusviljade värvunud kooreosa all olevast valkjast kihist, aga ka õunte koortest. Pektiin on taimse päritoluga tarretaja ning želeeriv aine, mida kasutatakse lastetoitudes, salatikastmetes, kohupiimades ning nektarites ja mahlades.

On mitmeid toite, mida ilma lisaaineteta ei olegi võimalik valmistada, näiteks annab emulgaator majoneesile või pektiin keedisele just selle õige konsistentsi. Nii emulgaatoriks kasutatav pulbertselluloos ning enamikus marjades-puuviljades olev pektiin on looduslikku päritolu ja ei ole meie tervisele kahjulik. Tuntuim kodustes tingimustes kasutatav paksendaja želatiin on loomne valk ning seda saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel. Kollageen on aga naha, luude ja paljude teiste organite sidekoe võtmekomponendiks ning ülivajalik luude ning naha heaks terviseks
Ma leian, et esmalt tuleks endale selgeks teha, mida E-märgistus tähendab ja mis nende salapäraste koodide taga tegelikult on. E-märgistus ei tähenda alati, et toit on ebatervislik, looduslikud lisaained on toodete valmistamiseks hädavajalikud. Kui tarbimisel ei ületata määratud piirnorme ning igapäevane toitumine on tasakaalustatud ja tervislik, siis ei ole vaja E-aineid karta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare