Tragi üllatus Twingo
See 0,9 tuleb hea hooga, sest 90 hobust kepsleb kapoti all. Või ei kepsle kapoti all? Igatahes, kes järele vaatab, võib pisut kohkuda, aga jäägu selle emotsiooni talumine või tajumine vaataja enda otsustada. Vihje: sellise lahendusega autosid võis kohata Eesti teedel ka hallil sovetiajal.
Aga asugu mootor kustahes, annad ikka gaasi ja tagaveoga masin krapsab hoolega minema, pressib veel teistest möödagi. Muidugi tajub väike auto teed teisiti kui suur ning tugeva tuule ja suurte veoautode korral pead olukorral silma peal hoidma. Aga kuiva ilma ja kevad-suvi-sügisteega anna ainult minna. Kütusekulu pole ka midagi hullu, natuke üle nelja liitri bensiini sajale. Diiselmootorit ei pakuta.
Twingo on ka kõva manööverdaja. Muidugi võib teda aasida rahvatarkusega, et lühike juba lükkab, kui pikk alles koogutab, aga tõesti, mõnus ja mugav on. Seda ka Eestis, kus kaubanduskeskuste parklate kaugemates ridades teinekord ikka veel ruumi jätkub.
Muidugi tuleks sellist sõiduriista proovida ka talvel, lumiste rööbastega või sulailmast sündivate vesiste vallidega teel. Kes ostuotsusega talveni kannatab, minge siis ja proovige.
Jah, Twingo on väike. Jah, kaks inimest on talle päris paras last, sel juhul saad ka lahedalt jalgu liigutada ning kui vähegi viisaka loomuga oled, ei kolksa ka küünarnukid kaassõitja omadega kokku. Neli inimest mahub ka, aga teekond peab olema lühem.
Pakiruum pole muidugi mõeldud sügisese saagi kojuveoks, aga kui vaja, kallutage tagumised istmed ette ja kaks kotti kartuleid on nagu niuhti autos. Pakiruumi luugiks on muide tagumine aken.
Sisekujundus mõjus minu silmadele maitsekana. Suured valged pinnad tõid ka tumenevasse sügispäeva helgust juurde. Kusjuures jäi mulje, et ilu polnud tehtud tegemise, vaid ilu enda pärast. Ka seisid väline ning sisemine ilu omavahel harmoonias, tunnusmärgina sellest, et ka väikesel pinnal annab palju korda saata.
Mis veel? Viiest käigust jätkus tempo optimeerimiseks kenasti. Tuled näitasid väga korralikult, septembriõhtu pimedusse joonistus rohkem kui piisav valgussõõr. Liigutatavad panipaigad lõid mulje, et disaineritel on mõte tõsiselt liikunud.
Väikeseid puudusi oli ikka ka. Üks üllatusi oli see, et tuul tuhises kaassõitja poolse ukse vahelt sisse. Võib-olla oli tegu konkreetse auto konkreetse veaga, aga et seda tajuda, polnud küll vaja tuulemõõturit.
Kellele niisugust tragi iseloomuga väikest maanteeliikurit soovitada? Noortele armunutele, kes armastavad stiili ja on laste saamise mõne hea aasta võrra edasi lükanud. Vanemale paarile, kes on ammu unistanud uuest autost, soovitavalt odavamast, aga ei soovi igavat ja ilmetut.
Loomulikult on niisuguse väiksega lihtsam kaarutada linna vahel kui külateel teadmata sügavusega porilombist läbi murda.
