Tšehhi botased muutusid tahtmatult eesti, läti, gruusia ja kirgiisi keele osaks

 (57)
"Botas" botased
Kas loo autorile kuuluvad Tartu ainsad botased või on kellelgi veel?Foto: Argo Ingver

Kui inimesele ei meeldi öelda "toss" või "kets", siis ta ütleb "botas". Kuigi enamik botasesõpru pole õigeid Tšehhi ettevõtte Botas toodetud jalavarje kordagi näinud, on maailma mastaabis väikese ettevõtte brändi nimi eestlastele igapäevasemgi kui mõni spordimaailma suurtegija.

Tšehhoslovakkias 40ndate lõpus loodud jalatsitootjal Botas on ilma suurema pingutuseta õnnestunud see, millest iga maailma vallutav suurettevõte unistab. Eestlased on nende brändi nime nii omaks võtnud, et ei oska selle taga näha vähimatki kommertslikkust.

"Kummist talla ja nahkse pealsega jalatseid importis nõukogude ajal Tšehhi jalatsitootja Botas, mille järgi rahvasuu ristis kogu sellelaadse sortimendi," on moekunstnik Anne Metsis kirjutanud 2016. aastal välja antud "Moe tähestikus".

Sama on juhtunud lätlastega, kelle sõnavarasse on botased - ainsuses bota, mitmuses botas – kinnistunud. Niisamuti on ka Kõrgõzstanis ja Gruusias, Tšehhist ja Slovakkiast rääkimata (neil tähendas "bota" juba varem jalanõud). Küllap jättis nõukogude ajal liiduvabariikidesse sattunud kvaliteetne kaup oma jälje veel mõne teisegi rahva keelemällu.

"Meil polegi "botasi" kõrval spordijalanõude jaoks ühtegi teist sõna," teatab etümoloogilist fakti kuulnud gruuslanna Natia Gigineishvili. "Lisaks sellele - mähkmed on meil pampersid, pesukaitsed alwaysid ja koopiamasinad xeroxid. Meile ei meeldi uusi sõnu leiutada."

Eestlaste imitatsioon ei õnnestunud

Seotud lood:

Olav Osolin on üheksa aasta eest kirjutanud nii: "Ammusel vene ajal tulid importkaubana väga piiratud koguses müügile (enamasti tegelikult ladudesse, kust neid tuttavatele sahkerdati) jalavarjud, mis polnud päris tennised või ketsid, kuid samas mitte ka tavapärased kingad.

Tegu oli kummist talla ja kannaosaga nahkkingadega, mis olid jube coolid. Kui sul olid sellised käimad, siis olid kohe üle linna poiss. Kuna need jalavarjud olid toodetud sõbralikus sotsmaas, Tšehhi firmas Botas, saidki need hüüdnime "botased".

1964. aasta botased. Foto: Botas

Hiljem hakati sarnaseid kamasse tootma ka Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadis, kuid need polnud nii kuulid - pigem nagu Miltonsi teksad, mis olid Lääne teksade hale India koopia. Aastaid hiljem, kui piir lahti läks, hakati juba Soomest ostma Adidasse jms kraami ning kuna soomlased kutsusid neid tossudeks, siis saime ka meie eestikeelse sõna tossud."

Seitsmekümnendatel oligi Botase põhiklientuur Nõukogude Liidus, kuid toodangut müüdud laialdaselt ka läände. Üheksakümnendatel tegi Botase tehas allhanget nii Pumale kui ka Adidasele, kuid suutis siiski enda näo säilitada. Praegu on ettevõte endiselt elujõuline, tootes peamiselt suusa- ja uisusaapaid.

2008. aastal puhusid tarbekunsti tudengid 1966. aastal sündinud kultuslikule jalatsimudelile uue elu sisse ning võitsid värvikireva kollektsiooniga hulga riiklikke ja rahvusvahelisi auhindu. Enam ei kasutatud jalanõu valmistamisel siiski Mongoolia hobuste nahka nagu päris alguses. Kes Tšehhisse satub, leiab soovi korral ehedad botased kindlasti üles.

Kõik eelnev sai kirjutatud selleks, et osutada tähelepanu eesti keele valupunktile – meil ei olegi jalanõude kohta enda leiutatud lahedat sõna. Või on? Botas tuleb Tšehhist, toss Soomest ja kets (Ameerika brändi Keds järgi) Venemaalt.

Šeff mees. Foto: Botas
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare