Lühikese toidutarneahela näidetena tõi ta välja mitme taluniku koostöö oma toodete turustamisel supermarketis, suurema infotehnoloogilise platvormi, mida väiksemad võrgustikud kasutada saavad ja jagatud töötlemise.

Üle kogu Euroopa on tekkinud uued süsteemid: tarbijalt tarbijale, linnaelanikult linnaelanikule. Näiteks teeb linnas elav perekond rohkem süüa, kui ise ära süüa jaksab ning müüb ülejääva osa ära.

Uued suundumused on ka põllumajanduslik linnalisus ehk toiduturud (ingl k agrarian urbanism) ja linnaelanikud toidusüsteemi kaastootjatena

Tegelikkuses vajab linn maapiirkonda ning ka vastupidi ehk linna ja maa vahel on omavaheline sõltuvus. Näidetena tõi van der Schans esile Londoni toidustrateegia ja Riia toiduturu.

Euroopas käivad tõsised arutelud selle üle, et ühine põllumajanduspoliitika tuleks asendada ühise toidupoliitikaga. Nende kahe poliitika erinevus seisneb selles, et kui põllumajanduspoliitika keskendub põllumajandusele ja maapiirkonnale, siis toidupoliitika keskendub tarbijatele ja linna-aladele.