Tihti aga peavad teised vee-elanikud hoopis ise viidikajahti ja siis päästavad vilkad kalakesed end veest välja hüpetega.

Viidikaid võib kohata nii voolu- kui seisuvees, sest nii veetemperatuuri kui ka hapnikusisalduse suhtes on nad vahepealse nõudlusega kalad.

Välimuselt on viidikas tõeline kalailudus. Saleda kala küljed on hõbedaselt läikivad, selg toonilt sinihall või rohekassinine, kõhupool piimvalge. Selja ja kõhu värvusel on kindel bioloogiline tagamõte. Tume selg aitab pealtvaate korral viidikal edukalt kokku sulanduda veekogu põhjaga, piimvalge kõht ning hõbedased küljed muudavad kalad raskemini märgatavaks alt- ja külgvaate korral, juhul kui teda kurjade kavatsustega seiratakse.

Viidika hõbedaselt helklevatest soomustest valmistati vanasti pärlmutrilaadset essentsi (essence d’orient), mida kasutati kas võltspärlite sisuna, odavate ehete pinnakihis või läikivate kuusekaunistuste kattena.

Esimesed sellelaadsed katsetused tehti juba XVII sajandi keskel. Tegu oli töömahuka ettevõtmisega, saja grammi essentsi saamiseks läks vaja ligi 5000 viidika soomuseid. Aine, mis annab viidika küljesoomustele eriliselt peegelduva läike, on guaniin.

Õngitseja esimene kala

Viidikas on paljudele algajatele õngitsejatele esimene kinnipüütud kala ja nii arvatakse, et neid on lihtne püüda. Tegelikult nõuab viidikapüük tundlikku õngevarustust ja kiiret reageerimist, sest muidu on sööt konksu otsast kas nahka pandud või konksuteravikult ülespoole nügitud.

Küll on aga viidikapüügi plussiks tihe ja hasartne võtt. Suvel toituvad viidikad pea päev läbi, suurem on nende isu hommiku- ja õhtupoolikul.

Et viidikad on segatoidulised kalad, saab neid püüda nii taimse kui ka loomse õngesöödaga. Viidikapüügil piiranguid pole, ei alammõõdu ega keeluaegade tasandil.

Tihti arvatakse, et viidikad on nii väikesed kalad, et neid söögiks püüda ei tasugi. Nii see siiski alati ei ole. Soodsate kasvutingimuste korral võivad õngitseja saagiks langeda ka rohkem kui poolesajagrammised viidikad, kel pikkust ligi 20 cm. Võrreldes paljude teiste kaladega, tunduvad need muidugi väikesed, kuid ületavad mõõdult kilusid ja väiksemaid räimi.

Viidikate tarbimise kulinaarseks plussiks saab lugeda nende lihtsat puhastamist. Soomused eralduvad kergesti, piisab vaid paarist nõrgast noatera tõmbest piki kala. Samuti pole viidikatel torkivaid uimi, mida puhastaja peaks pelgama.

Viidikate õrnusest sugeneb ka üks probleem – kaubandusvõrgus ei saa neid iludusi paraku müüa, sest pikaajaline seismine, mitmekordne ümbervalamine ja muljumine rikuvad nende välimuse pöördumatult.

Meie vanarahva toidulaual viidikatest eriti lugu ei peetud. Ju oli see põhjustatud kalade väiksusest ja aeganõudvast töötlusest. Ometi teadsid ka meie esivanemad neid kalu väga hästi, ristides viidikaid rohkem või vähem humoorikate nimetustega nagu hüpiskala, lendjas, veelinne, vidrik, viidak, vidras, kargaja jne.

Vahemärkusena olgu mainitud, et sõna “viidikas” tuli eesti keelde XVIII sajandi algul ja on arvatavasti mugandus saksakeelsest laenust. Mitmes keeles on aga viidika sünonüümiks nimetus leivakala. Viimane pärineb aegadest, mil viidikate püüdmine ja söömine aitas inimestel nälja korral ellu jääda.

Viidika hõrku liha hindavad söögipalana kõrgelt teised uimelised, väiksematest kaladest toituvad linnud ja pisematele vee-elanikele jahti pidavad imetajad. Sihvakat kala on ju hõlbus neelata ning viidikate vähesuse üle ei saa samuti kurta. Miks mitte seda endagi toidulaual proovida.

Viidikas on rasvane kala

Viidikate esmaseks plussiks saab lugeda nende suhteliselt kõrget rasvasust, hästi toitunud isenditel kuni 10%. On olnud aegu, kus viidikatest sulatud kalarasva kasutati määrde- ja põletusmaterjalina.

Rasvase suutäiena on viidikad küllaltki maitsvad, lisaks on kalarasva koostises olevad küllastamata rasvhapped inimorganismile ka mitmel viisil kasulikud. Kuna viidikad on suhteliselt väikesed kalad, söövad paljud neid koos luudega.

Kuid ettevaatust! Erinevalt räimedest ja kiludest on viidikate luud, eeskätt roided, küll väikesed, ent piisavalt tugevad, et sööjatele suus ja kurgus meelehärmi valmistada.

Erandiks on muidugi viidikatest tehtud filee või sellised valmistusviisid (pikk hautamine, marineerimine), mille käigus kalaluud pehmenevad.

Peenikeste kalaluude söömisel ja seedimisel saab toituja aga arvestatavas koguses kaltsiumi- ja fosforiühendeid. Loomulikult ei saa me viidikatest kui toidust kõneldes mainimata jätta ka nende kalaliha valgurikkust, mis küünib vähemalt 15%ni.

Valkude ja rasvade põhjal kujuneb ka viidikaliha kalorsusnäit, mis jääb vahemikku 120–140 kilokalorit sajagrammise portsu kohta.

Viidikate toiduks valmistamisel on esmane probleem tooraine ehk kalade hankimine. Seda saab teha kas ise püüdes või tuttava kalastaja kaasabil. Kaubandusvõrgus meil viidikaid ei müüda.

Värsketest viidikatest võib valmistada vägagi erinevaid maitsvaid roogasid, alates traditsioonilisest kalasupist ja lõpetades tavaliste praekaladega.

Nende vahele mahuvad veel suitsutatud, marineeritud, hautatud, õlis konserveeritud, röstitud, kuivatatud jm versioonid. Kes püütud viidikatega rohkem jännata viitsib, kasutab kombineeritud valmistusviise. Viimastest on levinud näiteks viidikate praadimine ja hilisem marineerimine või viidikate suitsutamine ja nende hilisem konserveerimine toiduõlis.

Tegu on kulinaarsetelt omadustelt tõesti hea kalaga, seda tõestab ka viidikaroogade populaarsus Prantsuse gurmeeköögis.