Keedusuhkrut on Peipsi ääres valmistatud sadakond aastat ja igal perel on selle tegemiseks oma retsept. Toorainena kasutati piima ja suhkrut ning lõpp-produkt pidi olema mure ja läbipaistev. Lilli Tarakanov Kolkja vanausuliste muuseumist õpetas rõõsast koorest, peedisuhkrust ja võist keedusuhkrut tegema. Nende kodus on see maius kogu aeg laual ja kui kausi põhi kipub paistma hakkama, võtab naine suhkrukeetmise jälle ette.

Vanausulised jõud vanasti teed mitu korda päevas, vett võeti järvest ja teed joodi kõrge servaga alustassidelt. „Teest alustati toidukorda. Samovar pandi lauale ja see oli võimalus koos olla. Hiljem kolis teejoomine söögikorra lõppu,“ rääkis Ülle Jukk.