Asmaa ja Mohammed Süüriast



Asmaa ja Mohammed Süüriast
Erakogu

Asmaa ja Mohammed elavad oma kahe lapsega Türil, kuhu nad saabusid käesoleva aasta märtsikuus. Perega kohtudes on nad parasjagu hoovis laste jalgrattaid parajaks sättimas. Nende nägudel on suur rahulolu ja möödaniku läbielamised tunduvad kasvi hetkeks unustatud olevat. Pereema Asmaa räägib, kuidas nad Kreeka pagulaslaagrist Eestisse jõudsid.

Eesti ei olnud meie esimene valik. Olime kuulnud, et Eesti ei võta eriti pagulasi vastu ja me ei teadnud selle maa kohta väga midagi. Kuid kui me Kreeka pagulaslaagris kohtasime meiega tutvuma tulnud ametnikke, siis tuli välja, et nad on väga toredad inimesed. Meil oli palju küsimusi – kas me Eestis tööd leiame? Kas eestlased kardavad meid? Kas meie lastel tuleb koolis nende nahavärvi või uskumiste tõttu probleeme?

Meile öeldi, et Eestis ei pea me enam elama pagulaslaagris, vaid et me saame elama hakata oma korteris. Milline kergendus! Uus peatükk meie elus oli algamas ja äkitselt tundsime teadmatuse tõttu suurt hirmu tuleviku ees. Kuidas me saame hakkama, kui me eesti keelt ei oska ja kellegi käest pole nõu küsida, kuna Araabia kogukond Eestis on väga väike? Me olime kuulnud, et paljud teised on Eestist lahkunud, kuna keelt on väga raske selgeks saada ja tööd leiab vaid suure õnne peale ning et sealsetele inimestele ei meeldi pagulased.

Me jõudsime Tallinna lennujaama väga hilja õhtul ja Türile jõudsime sama päeva öösel. Meie üllatuseks olid meid tervitamas tugiisik ja üks Süüria pagulane, kes oli siia jõudnud paar kuud enne meid. Esimene kuu Türil möödus ilma, et oleksime oma korterelamus kohanud ühtegi naabrit või teist inimest. Tundus, nagu elaksime seal üksi – kõik oli nii vaikne. Tänavad olid tühjad, mitte nagu Süürias, kus ilm oli soe ja inimesed kohtusid kohvikutes, et mängida kaarte, suitsetada shisha’t ja juua Araabia kohvi. Eestis oli aga väga külm ja kõigepealt tuli meil teha palju toimetusi erinevates ametkondades. Türi elanikud ja Pagulasabi aitasid meil oma uude ellu sisse elada ja järk-järgult läks meie elu paremuse poole ning läheb aina paremaks. Meie naabrid on väga toredad inimesed. Me leidsime poed, kust saame osta toiduaineid meie koduste toitude valmistamise tarbeks. Paljud inimesed on meid toetanud annetades riideid, mööblit, toidunõusid ja mänguasju. Meie lapsed käivad rõõmuga lasteaias ja on leidnud hoolivad õpetajad ja sõbrad, kes mängivad nendega ja õpetavad neile eesti keelt. Kui ma näen, et mu lapsed on õnnelikud, siis olen ka mina õnnelik. Inimesed on hakanud meile tänaval naeratama, mõned isegi kallistavad mu lapsi, see on imearmas. Ma õpin praegu eesti keelt ja saan juba mõningatest asjadest aru. Külma ilmaga on veel raske harjuda, aga Eestimaa kevad on väga ilus. Oleme väga tänulikud.

Seotud lood:

2. juulil pakume me Türi Kohvikutepäeva raames oma toitusid. Üheks neist on loomulikult falafel, mida siinse retsepti põhjal saavad kõik hõlpsasti järele proovida.


Falafel

Leota vees 300 g kikerherneid vähemalt 12 tundi. Kurna kikerherned ja lisa umbes 40 g peterselli, üks sibul ja neli küünt küüslauku. Haki peeneks, võimalusel kasuta hakklihamasinat. Lisa 1-2 teelusikatäit soola ja umbes pool teelusikatäit köömneid, pipart, paprikat, koriandrit, seesamiseemneid ja kui on, siis ka sumahhi (Lähis-Ida köögis laialdaselt kasutatav kuivatatud äädikapuu viljadest maitseaine). Sega kõik kokku, lisa vajadusel veidi vett, et moodustuks taignane mass. Vormi kahe lusikaga parajad tükid ning prae kuumas õlis kuldpruuniks.

Serveeri lavašiga, kuhu määri maitse järgi maitsetamata jogurtit ja seesamipastat, lisa falafel, tomatit, kurki, peperoni pipraid või muid köögivilju oma maitse järgi. Keera rulliks kokku ja naudi!