Läätsepirukas ja hommikukohv



Läätsepirukas ja hommikukohv
"Liikuv kohvik" – Kohvimüüjal on käevangus kohvile lisaks tassid, tassipesuvesi, maitsetaimed kohvi juurde.MTÜ Damota

Olen oma hommikukohvi ja 0,07-eurosendise läätsepirukaga kanalisatsioonikraavi servas kohvikus. Siia kraavi tühjendab ennast ka kogu Soddo meessugu, vaevumata pead pöörama.

Pärastlõunaks on soe päike jätnud tänavatele spetsiifilise lõhna. Õnneks on öine vihm kraavid ära pesnud ja söön oma pirukat isuga. Seesama äravoolukraav on koduks ka tänavalastele, kes möödaminejatelt igal võimalusel saia või mõnda birri küsivad. Nende magamisasemeks oli täna öösel ilmselt mõni alternatiivne koobas. Kraavid on iga 20 meetri järel kaetud paneelidega, et oleks kohati võimalik teed ületada. Teismeikka jõudes pakuvad needsamad lapsed pakivedamisteenust, kuid paljud neist on sirgunud osavateks taskuvarasteks.

Kohviku küljed on räbaldunud suhkrukotist või roostetanud katuseplekist. Väga terase pilguga vaadates ja hea fantaasia korral võib oletada, et see on plekk. Kõik, mis on vähegi säilitanud füüsilist vormi, kasutatakse lõpuni ära. Praegu ei sega see koledus mu mõtteid. Samuti ei arva ma kordagi siin istudes ja süües, et võin saada mingi haiguse või leida pirukast kärbse. Siin olles pole sellel mingit tähtsust, ühtlasi on kõhuhäda korral arstiabi kiirem kui Eestis. Ka haiglasse sattudes pole kunagi olnud põhjust virisemiseks.

Viirukimüüja MTÜ Damota

Kõik, mis tavaolukorras segaksid mõtteid, jätavad kõrvu mingi tuima, ähmase heli. Faranj, faranj (ehk valge, valge) ja kümned korduvad tered, nagu “salamne, danane, salamne”, ei sega omaette olemist.

Ehitiste kerkimise kiirusest ei arvaks iial, et tegemist on arengumaaga. Paari nädala jooksul pealinnast eemal olles võib tihti asukohaga eksida, sest märkamatult on kerkinud isegi kümnekorruselised majad. Viletsuses vaevlevate vigaste ja vaeste inimeste näod ning kodutud lapsed tänaval on aga märk, mis ei lase hetkekski unustada, et olen Aafrikas.

Ometi saab siin väga kiiresti selgeks, et Aafrika reaalsus polegi väga imelik. Kuigi tänavatel pole nimesid, rääkimata majanumbritest. Sarad, mis siinses kontekstis on tegelikult poed, hakkavad teineteisest ikkagi eristuma. Ukselingid, mis iga numbritoa uksel pihku jäävad, ei tekita lõpuks enam mingit emotsiooni. Boiler, mis lühises, jääb meie lahkumisel lihtsalt seinale rippuma. Kõigist neist meile olulistest asjadest ei muutu siinne elu kellegi jaoks ei halvemaks ega ka paremaks. Ei sega enam uksest sisse vaatav naeratav töötaja, kel pole aimugi, et kuskil kaugel eksisteerib kellelgi oma privaatruum, kuhu niisama sisse ei marsita ...

See lihtsus ja siirus muudab kogu koleduse olematuks. Oma varandusega, mis ühteainsasse kohvrisse mahub, kaasneb tohutu südamerahu.

Ükski olukord – peale surma – ei liiguta siin kellegi närvi. Etiooplaste lõputut naeratust jagub igaks päevaks ja kõigile.

Lauri ja Takele vahetunnis MTÜ Damota

Andmine on siin suur privileeg, mis annab sulle ka staatuse. See staatus on valgetel pitseriga küljes, olenemata sellest, kui palju su tasku sisaldab. Kahjuks pole see andmine vabatahtlik, nagu oleme harjunud mõistma. See on kohustus ja vastutus. Vastupidiselt meie arusaamale, et andmine võib olla ainult vabatahtlik, on väljend “vaba tahe” siin olematu. Tihti läheb mõte kõigile oma sõpradele, kes on andnud siin olemisele erilise väärtuse. Jagades seda koledust ja samas olles rahul virisemata. Meenutan just nädal tagasi nutmist sõnuseletamatu tänutunde pärast.

Sealsed tegemised, mis meie kulgemise käigus teele jäävad, on ühtäkki kellegi võõra jaoks tohutu suure väärtusega ja muudavad nende inimeste elu täiesti. Oleksin nagu andnud soojuse vastu lõivuks kodust eemal olemise, pettumused, loobudes kõigest mulle väga tähtsast. Kuid see lihtsus ja rikkumatus täidavad igal sammul ja loobumine ei tundugi loobumine. Kõik need hetked Aafrikas, mis muudavad meid igapäevaselt tänulikumaks, on väärtus, mis tundub sundivat sinna jälle minema ja sealt koju kaasa tooma just seda, mis aitab meil õnnelik olla.

Doro wat neljale

Otsetõlkes tähendab see kanakastet, olemuselt on aga sibulamoos. Ühe sööja kohta peab olema vähemalt üks kilogramm sibulaid. Doro wat on kõige tähtsam piduroog Etioopias, mida süüakse kõige tähtsamatel pühadel ja mille järgi hinnatakse perenaise oskusi köögis. Naised veedavad kaks päeva tule ääres ja valmistavad doro wat'i ehk kanakastet väga hoolikalt.

Doro wat Shutterrstock


Vaja läheb:

  • kanakoibi
  • 4 kg sibulaid
  • 4 keedetud muna
  • 200 g õli

Maitseained: 1–2 tl nelki, 2 tl kaneelikoort, 1 tl kardemoni, 1–2 tl muskaatpähklit, 4–5 tl koriandriseemneid, 3 tl sinepiseemneid, 3–5 spl tšillipulbrit. Maitsestamine näitab perenaise meisterlikkust. Kõik maitseained jahvatatakse peeneks.

Sibulad hakkida hästi peeneks (mitte purustada kombainiga lödiks). Seejärel lasta haududa kaane all madalal kuumusel, segades pidevalt sibula enda mahlas (sibul ei tohi mingil juhul pruunistuda) umbes 1–2 tundi. Hautada pidevalt segades seni, kuni sibulamahl hakkab kaduma.

Seejärel lisada segatud maitseained ja õli ning kuumutada jällegi tunnike, pidevalt segades. Puhastada kanakoivad nahast ja lisada sibulamassi hulka. Keeta väikesel tulel ja kaaneta, kuniks koivad on pehmed. Lisada neli keedetud muna paariks minutiks, et ka munad soojeneksid uuesti. Süüa kõrvale enda küpsetatud valget saia ja juua vett.