Vaatamata perevägivalla peidetusele, on ikkagi olemas märgid ja indikaatorid, mille kaudu vägivalda ära tunda. Kogenud arsti pilk saab rääkimatagi aru, et põhjuseks ei ole mingi juhuslik kukkumine või vastu kapi nurka jooksmine, vaid tegemist on kodus toimunud vägivalla tagajärgedega.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut koostöös Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooliga korraldas 2014. aastal tervishoiutöötajate küsitluse, millest selgus, et 95% perearstidest on kokku puutunud perevägivalda kogenud naistega, enamik perearstidest (80%) on ka lastest patsientidel täheldanud perevägivalla tagajärgi. Iga teise perearsti (56%) vastuvõtul on olnud mehi, kes kannatavad perevägivalla all.

Praktiliselt kõik küsitluses osalenud perearstid (98%) on täheldanud naispatsientidel vägivalla tagajärjel saadud traumasid, kõige sagedamini verevalumeid näo (98%) või keha (85%) piirkonnas, 69% perearstidest, kes ütlesid, et nad on kokku puutunud perevägivalla ohvritega, on täheldanud luumurdusid käte, jalgade, näo piirkonnas, 50% torke- ka lõikehaavu.

Kuigi perearstidel on sageli keeruline perevägivalla all kannatavaid patsiente nõustada, sest Puudub vajalik ettevalmistus, ei jätku aega, juhtumitesse sekkumist ei peeta arsti ülesandeks ja seda peetakse mõnikord ka ohtlikuks, on siiski üle poole (59%) perearstidest oma igapäevatöös lisaks meditsiinilisele abile aidanud ohvreid. Valdavalt on perearstid olnud nõustaja rollis, soovitades ohvril pöörduda teiste spetsialistide nagu psühholoog, perenõustaja, politsei, juristid jt poole.