Lihtsad tehnilised vidinad, mis aitavad end kodus turvaliselt tunda

Häirenupp, pliidivalvur, ravimidosaator, suurte klahvidega mobiiltelefon ja teised eakatele loodud tehnikaimed tulevad appi siis, kui inimene on palju üksi ja/või vajab kindlus­tunnet väljas liikudes.

Kuidas saavad südamerahuga tööd teha inimesed, kelle eakas ema-isa päevaks üksi koju jäid? Mis siis, et nad saavad endaga hakkama ja vaid mälu veab teinekord alt. Aga kui see veab alt siis, kui on aeg pliit välja lülitada? Mis siis, kui ta kukub ja enam püsti ei saa? Või juhtub midagi südamega?

Uurimisretk tehnika- ja sotsiaalmaailma selgitas välja järgmised võimalused.

Üle-eestiline häirenuputeenus

Väike veekindel häirenupp kinnitatakse randme ümber või riputatakse kaela. Koju paigaldatakse eriline, nn käed-vaba-hoolekandetelefon, nii et õnnetuse või terviserikke korral kuulevad kõnekeskuse operaatorid nupulevajutaja appihüüde ära isegi siis, kui ta on kuni 150 meetri raadiuses. Ehk siis näiteks teises toas. Telefoni endal kodus olema ei pea, paigaldajad toovad kohale autonoomse mobiilivõrgus toimiva seade.

Nupulevajutaja häirekõne võtavad vastu Medi kõnekeskuse operaatorid, kes kõik on saanud esmaabi koolituse ning väga hea suhtlemistreeningu. Operaator võtab kiiresti ühendust abivajaja lähedase või tugiisikuga, kes on kindlaks määratud juba seadet paigaldades. Nüüd tõttab see inimene appi. Kui olukord on kriitiline, helistab operaator häirekeskusesse, et professionaalne brigaad asja uurima saata.

Teenus on tasuline, seadmeid saab nii rentida kui ka välja osta ja siis üksnes teenusepaketi kuutasu maksta.

Omavalitsusi, kus praegu Medi häirenuputeenust kasutatakse, on ligi 10% kõigist – seda teenust saab ainsana tellida üle Eesti, ka väikesaartel. Ja ehkki enamik tellijaid on praegu kohalike omavalitsuste sotsiaalosakonnad, on iga aastaga rohkem neid poegi-tütreid-lapselapsi, kes ise oma eakale lähedasele häirenuputeenuse muretsevad, rääkis Medi häirenuputeenuse eestvedaja Paavo Ala. Omavalitsused eelistavad teatud arvu seadmekomplekte välja osta, et neid vastavalt vajadusele oma eakatele jagada. Igakuist teenusetasu maksab siis kas osaliselt või täies mahus omavalitsus.

“Üldiselt on häirenupu kasutaja eakas või liikumispuudega inimene, kes võib oma kodus kas või lihtsalt kukkuda ja omal jõul mitte püsti saada. Või ähvardab teda tõsisema terviserikke oht, mille puhul on abi saabumise kiirus kriitilise tähtsusega,” ütles Ala. “Meie häirenuputeenuse noorim hoolealune oli sellega liitudes 22-aastane, poolenisti halvatud neiu. Medi vanim hoolealune on olnud 107-aastane proua Lääne-Virumaalt. Praegu on meil paar saja-aastast hoolealust ja mitu sellele auväärsele eale lähenejat.”

Kõige rohkem renditakse Medilt kukkumisanduriga häirenuppe ja autonoomselt mobiilivõrgus toimivaid hoolekandeseadmeid. Kuid koju võib neilt muretseda ka näiteks pliidivalvuri (tõsi, täna veel üksnes elektripliidi kasutajatele – A. N.) ja automaatse ravimidosaatori.

“Kõigi nende elektrooniliste vidinat eesmärk on võimaldada eakal või puudega inimesel võimalikult kaua iseseisvalt ja turvaliselt oma kodus elada, selmet hooldekodusse või laste juurde kolida. Samal ajal pakuvad kõik lahendused kindlustunnet ka lähedastele, kes teavad, et nende eaka ema või vanaisaga on kõik korras. Ja isegi kui pole, saavad nad sellest kiiresti teada ning kohapeal abi osutada,” rääkis Ala.

Pealinlaste häirenuputeenus

Kui eakas pereliige elab Tallinnas, saab linnaosa sotsiaalosakonnast taotleda sotsiaalvalve teenust. See elektrooniline valvenuputeenus eeldab aga telefoni olemasolu, on see siis laua- või mobiiltelefon. Abipakkujad ise soovitavad pigem lauatelefoni – siis pole ohtu, et aku on tühi või pole levi.

Koju paigaldatakse lokaalne valvepult ning häirenupule vajutades läheb signaal sotsiaalvalve kõnekeskuse töötajale, kes suhtleb nii kliendi kui ka väljasõitva brigaadiga, on see siis kiirabi- või linna hoolekandekeskuse kaheliikmeline sotsiaalvalve brigaad.

Valvepuldi ja häirenupu saab pealinna eakas tasuta, teenuse eest maksab linn.

Tallinna hoolekande keskuse juhataja Imbi Eametsa sõnul kasutab praegu seda teenust Tallinnas 203 inimest ning peaaegu kõik nad elavad üksi. Siiani on häirenuputeenuse saanud kõik abivajajad, kes seda on tahtnud.

Eriklahviga telefonid

See variant sobib tegelikult nii aktiivsele, kuid samas ettevaatlikule seeniorile, kui ka kodusele või haigele inimesele. Viimasel juhul on kahtlemata tähtis, et käeulatuses oleksid ka laadija ning seinapistik. Kes kipub unustama, peaks pigem eelistama häirenuppu.

Kõikide mobiilioperaatorite esindustest saab osta suurte selgete klahvidega nn seenioritelefone, kuhu saab kiirvaliku alla panna lähedaste telefoninumbrid juhuks, kui tuleb kiiresti helistada. Mitmel mudelil on kaasas mugav laadimisdokk, nii ei pea juhtmetega sahmerdama.

Teiseks on olemas ka sellised mudelid, kus telefoniaparaadi taga on spetsiaalne värviline nupp, millele vajutades läheb kõne järgemööda esmalt kõigile valitud lähedastele, siis vajadusel häirekeskusesse.

Selliseid telefone on oma eakatele elanikele soovitanud ka mitmed vallad.

“Telefonidega ollakse rahul, olen selgitanud inimestele selle vajalikkust ja kasutamisvõimalusi. Osasse telefonidesse on lisatud ka minu ehk siis sotsiaaltöötaja number lisaks pereliikmete omadele, sest minu reageerimine kohapeal võib olla kiirem,” rääkis Järvamaa Albu valla sotsiaaltöötaja Martin Kesamaa. “Soetasin sellise seeniori-telefoni ka oma vanaemale ja mõlemad oleme rahul. Ainus, mis kipub tal ununema, on telefoni laadimine. Mõnikord tuleb talle üllatusena, et see kahe nädalaga tühjaks saab ja pilt kaob eest.”

Oma kogemustele toetudes soovitab ta häirekeskuse numbrit erinupu alla mitte panna, sest teinekord läheb kogemata midagi selle vastu ning meedikud ruttavad ilma põhjuseta
kohale.