35 aastat Brežnevi surmast | Õppejõud ütles, et Brežnev on surnud ja hakkasime naerma

 (26)
Mida Sina sel päeval tegid?

35 aastat Brežnevi surmast | Õppejõud ütles, et Brežnev on surnud ja hakkasime naerma
Leonid Brežnev ja Richard Nixon juunis 1973.Foto: Oliver F. Atkins / Wikimedia

Nõukogude Liidu peasekretär Leonid Brežnev lahkus elavate seast 35 aastat tagasi. Leinanädal algas viivitusega surmast teatamisel, millele järgnes varjatud võimuvõitlus ning kirstu haudapillamine.

Kirjuta Sinagi kommentaaridesse, kuidas juhi surma mäletad – kus uudist kuulsid, mida parajasti tegid ning kas ja kuidas see Sulle mõjus.

Naine (56): Niivõrd polegi meelde jäänud teade Brežnevi surmast – tuli ju sarnaseid mõne järgmise aasta jooksul veelgi. Rohkem mäletan üht seika tema matusepäevast. Töötasin tol ajal EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoja ruumes. Telekat seal muidugi polnud, et kadunukese viimset teekonda jälgida. Aga kui siis ühel hetkel vabrikuviled huilgama hakkasid, tõusis osa kurva näoga kodanikke püsti, mõni vaatas pühalikul ilmel aknast välja. Meie, toona paar nooremat, oma kohalt ei tõusnud ja töötasime edasi. No ega meie peale just hea pilguga vaadatud...

Naine (42): Olin siis algklasside õpilane ja meile anti koolist vaba päev. Olin vanematega koos kodus, isa rõõmustas vaba päeva üle ja tegeles kirjatöödega, ema toimetas köögis. Teler mängis ja sealt nägin ka matuseid, jutust eriti aru ei saanud, aga üsna õõnes meeleolu tekkis kõiki neid pärgi ja sõjaväelasi vaadates. Poliitbüroo eakus oli siis juba naljanumber, eks vanemad natuke ironiseerisid ka neid ätte tribüünil vaadates, aga hoidsid lapse kuuldes tagasi. Küsimustele, et miks nii palju rahvast on, vastasid ikka viisakalt, et oli ju tähtis mees. Ühel hetkel käis jube kolakas ja kirst kukkus hauda. Siis loobusid vanemad poliitkokorrektsusest, kihistasid naerda ja oletasid, et sellest tuleb skandaal. Igatahes meelde see jäi.

Seotud lood:

Naine (52): Olin siis ülikoolis, istusime loengute vaheajal kateedris. Siis tuli keegi õppejõududest ja ütles, et Brežnev on surnud. Mäletan seda väga tavatut reaktsiooni – hakkasime kõik naerma. Mitte et meil fakti enda üle hea meel oleks olnud, kuivõrd sellepärast, et seda infot oli juba varem mitu korda jagatud, aga ikka oli olnud vale. Nii me siis enam ei uskunudki.

Mees (47): Mäletan, et koolist sai Brežnevi matuste puhul vaba päeva. Oma klassivennaga kasutasime seda õnnistatud vaba aega Tallinnas Jannseni bussipeatuse kõrval väikeses männitukas jalgpalli tagumiseks. Ühel hetkel tuli bussipeatusest otse meie juurde kaabuga mees ja hakkas karjuma, et kuidas me julgeme sellisel suurel leinapäeval joosta ja lõbutseda. 11 aastaste poisikestena ei võtnud me seda räuskamist alguses eriti kuulda. Siis aga ähvardas ta meid miilitsaga ja hakkas pärima vanemate kohta. Pidasime lõpuks targemaks ära joosta.

Naine (51): Mulle meenub seoses Iljitši surmaga üks lõbus seik. Nimelt olin ma siis just parasjagu esimese kursuse ajakirjanduse üliõpilane ja teade tema surmast tekitas meie ringkondades üsna suurt (rõõmsat) elevust. Pooleldi lapsed, pooleldi noored ja vihased "ajakirjanikud", tahtsime olla sündmuste keerises ja otsustasime ühe kursusekaaslasega sõita Moskvasse Brežnevi matustele! Tollal polnud Moskva üldse mitte nii kauge ja müstiline linn, olime seal varemgi käinud klassi- ja kursuse ekskursioonidel. Seega siis paar päevakest varem hüppasime Tšaikale ja Moskva poole. Muidugimõista oli kogu Moskva siis meiesuguste tagasitõrjumiseks ja korra hoidmiseks blokeeritud, nii et meid tõsteti juba Moskva oblastis enne linna rongilt maha ja edasi said pileti osta vaid need, kellel passis Moskva sissekirjutus. Aga me polnud allaandjad ja nii kauplesime sealsamas rongijaamas ühe Moskva kodanikuga, kes ostis meile lahkelt piletid edasisõitmiseks. Nii me siis jõudsimegi päev enne matuseid Moskvasse, ööbisime mingite tuttavate pool ja järgmisel päeval tutvusime põhjalikult turvameetmetega, mille kohaselt oli kesklinn ja Punane väljak miilitsaahelike ja tõketega hoolega piiratud, nii et tseremooniast jäime küll üpris kaugele. Kuid lihtsad moskvalased elasid endiselt oma tavalist elu ja eriti kurb ei paistnud keegi. Meie aga sisustasime matusepäeva GUM-ide ja ZUM-ide külastamise ja defkade otsimisega. Eks seegi ju oli meie reisi üks ja mitte väga väike eesmärk.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare