75 aastat tagasi toimunud juuniküüditamise ohvreid mälestatakse pisarate merega
1941. aastal küüditati Eestist Siberisse ligikaudu 10 000 inimest. Kolmveerand sajandit hiljem mälestavad kodanikuühendused küüditamisohvreid Tallinnas Vabaduse väljakut katva kujundliku pisarate merega. See koosneb tuhandetest naturaalsest ja biolagunevast materjalist õhupallidest – üks iga küüditatu kohta.
Vabaduse väljaku ekraanile kuvatakse nende üle 12 000 represseeritu nimed, keda 1941. aastal toimunu otseselt puudutas: küüditatud ja vangilaagritesse saadetud; need, kes põgenesid või end varjasid, ning Siberisse küüditatud peredes sündinud lapsed. Nimekirjas on ka 1940. aastal küüditatud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri perekond.
Kell 12 algab Vabadussamba jalamil mälestustseremoonia. Kõnelevad riigikogu esimees Eiki Nestor ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning Eesti Memento Liidu esindajad. Mälestuspärjad asetavad presidendi, riigikogu, valitsuse, kaitseväe, kaitseliidu, Tallinna linna, diplomaatilise korpuse ja vabaühenduste esindajad.
Kell 12.45 järgneb Eesti kirikute nõukogu algatusel kirikukellade helin.
Kell 16 toimub Liiva kalmistul terroriohvrite mälestusmärgi juures pärgade asetamine, mälestamaks Nõukogude okupatsioonivõimu käe läbi Eestis 1941. aastal hukkunuid.
1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusvastane kuritegu, mille NSV Liidu julgeolekujõud panid toime Eestis, Lätis, Leedus ja toonases Bessaraabias. Need maad oli NSV Liit aasta varem okupeerinud. Eestist küüditati umbes 10 000, Lätist üle 15 000, Leedust üle 18 000 ning Moldovast ja Ukraina NSV-ga liidetud Bessaraabia osadest ligi 30 000 inimest. Lääne-Ukrainat ja Lääne-Valgevenet, mille NSV Liit oli Poolalt vallutanud 1939. aasta sügisel, oli selleks ajaks tabanud juba mitu küüditamislainet.
Juuniküüditamine oli rünnak okupeeritud maade omariikluse kandjate vastu. Koos perekondadega võeti kinni poliitikud ja omavalitsustegelased, riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, ettevõtjad ja ärimehed, edukamad põllumehed, osa haritlasi ja seltskonnategelasi ning paljud teised. Ohvrid võeti kodudest kinni perekondade kaupa, kuid enne vangivagunitesse paigutamist eraldati perekonnapead naistest, lastest ja vanuritest. Perepead arreteeriti ja saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus enamik neist hukati või suri ebainimlike vangistusolude tõttu. Naised, lapsed ja vanurid saadeti sundasumisele Venemaa Euroopa-osa põhjapoolsetele aladele ja Siberisse. Ka nendest surid väga paljud nälja, külma, haiguste ja üle jõu käiva töö tõttu. Ellujäänud pääsesid kodumaale alles 1950. aastate teisel poolel. Paljudele keelati endisesse kodukohta tagasi pöörduda ja asuda elama suurematesse linnadesse.
Neid süütuid inimesi mälestades loodetakse, et sellised kuriteod ei kordu enam kunagi. Mälestuspäeva eesmärk on pöörata ühiskonna tähelepanu Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal toime pandud õigusvastastele repressioonidele ja nende tõttu kannatanud inimestele.
Mälestuspäeva aitavad korraldada inimõiguste instituut, sihtasutus Unitas, Eesti Memento Liit, üliõpilaskondade liit, Eesti noorteühenduste liit, õpilasesinduste liit ja justiitsministeerium.
