Kõik me pole poliitikud, aga oleme juba paarkümmend aastat ärevusega jälginud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel toimunud piiriläbirääkimisi, mille tulemusena jõuti 16. aprillil 2014 Riigikogus Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu menetlusel esimese lugemise lõpetamiseni. Oleme seisukohal, et isegi väga kasulikke lepinguid ei sobi praegu Venemaa Föderatsiooniga sõlmida, kuna partner pole usaldusväärne lepinguosaline, rikkudes rahvusvahelist õigust ja seni kehtinud kokkuleppeid Ukraina Vabariigiga ning agressiooni tulemusena liitnud oma riigiga Krimmi poolsaare. Ei saa sõlmida piirilepingut üha suuremasse rahvusvahelisse isolatsiooni langenud sõdiva riigiga.

Ka oleme seisukohal, et suur osa meie ühiskonnast pole nende piirilepingutega rahul. Vabariigi valitsus ja Riigikogu peavad rahvale rohkem selgitama, miks loobutakse rahvusvaheliselt tunnustatud Tartu rahulepingus fikseeritud riigipiirist ja tunnistatakse õigustühist stalinlikku piirinihutust aastatest 1944-1945. Euroopa Liidu ja NATO liikmena ei soovi me sattuda ajalooraamatu sellele leheküljele, kus meid mainitakse esimese riigina maailmas, kes annab põhjendamatult osa oma ja sugulashõimude loodusvaraderikast igipõlist asuala välisriigile. See on hoop setu rahvakillule ja vastuolus Eesti Vabariigi jagamatust ning territoriaalset terviklikkust kaitsva põhiseaduse ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga.

Eelnevat arvestades, teeme ettepaneku peatada Riigikogus Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel koostatud piirilepingute ratifitseerimine.

Emadepäeval, 11. mail 2014