Aasta mesinik: loodus vajab mesilasi ning mesilased mitmekülgset toidulauda

 (6)

Aasta mesinik: loodus vajab mesilasi ning mesilased mitmekülgset toidulauda
Foto: Ülo Lippa

Eesti Mesinike Liit kuulutas 4. novembril tänavuseks aasta mesinikuks Aegviidus elava Ülo Lippa, keda tuntakse ka metsamesinikuna, kuna tema tarud jäävad põldudest kaugele metsadesse ja jõeserva.

"Kui on häda käes ja kiiresti abi vaja, siis Ülo on mees, kelle peale saab loota. Ta jätab teinekord omad toimetamised pooleli ning läheb kogenematule mesinikule appi," iseloomustab mesinike liit 30 mesilaspere pidavat Lippat, kes sai oma esimese mesilastaru 14 aastaselt.

Mees võõrustab tihti erinevaid õppegruppe ning jagab soovijatele mesindustarkusi. Kui mõne mesindusseadmega midagi viltu läheb ja kolleegi mõistus vimkat välja ei suuda nuputada, siis Ülo poole pöördudes leiab probleemile tavaliselt kiire lahenduse. Metsamesinikuks kutsutakse mahlaka huumoriga meest seetõttu, et ta laseb oma mesilastel mett koguda Soodla jõe äärselt kanarbikult ning erinevatelt metsataimedelt.

"Metsas korjavad mesilased oma nektari erinevatelt taimedelt. Mitmekülgne toidulaud on neile väga oluline," räägib Ülo, kelle tarudest jäävad põllud vähemalt seitsme kilomeetri kaugusele. Kõik mesi läheb väljakujunenud klientuurile, kes sõidavad mesiniku juurde ise või kelle juurde mees meetellimuse sõidutab.

Jahe ilm mesinikke ei hellita

Selleaastane jahe suvi ei jätnud mõjutamata ka mesinikke. Lisaks kehvemale saagile, mis on madal püsinud viimased kolm aastat, tõi Ülo välja, et tema mesilas kadus ebatavaliselt suur hulk mesilasemasid, kes tõenäoliselt leidsid oma otsa jahedate ja tuuliste ilmadega paaruma lennates. "Kui mesilasemale kukub veetilk pähe, siis see on nagu ämbritäis inimesele," selgitab mesinik. "Pudeneb jahedaga rohu sisse ja võib sinna ka jääda."

Seotud lood:

Mesinike seltsis arutatakse praegu nii põldude mürgitamist, mille tõttu kannatas sel aastal 150 mesilaspere, kui seda, et Eestigi mesinikud võiksid naaberriikidega sarnaselt tarutoetust saada. Lätis ja Soomes maksab riik mesinikule iga taru pealt ligi 20 eurot. See aitaks korvata kulusid talvesöödale ning võiks tarbijale muuta mee hinna ligi 50 senti madalamaks.

"Mesilaspere toob tolmeldamisega loodusele tohutut kasu, mida hinnatakse 8 kuni 10 korda suuremaks, kui see, mida mesinik mee müügiga teenib," nimetab Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige Ülo Lippa peamise põhjuse, miks mesilaste pidamist toetama peaks.

Lisaks tolmeldamisele toetab looduse ringkäiku ka miljonite mesilaste loomulik suremine. Kuna ühe mesilase eluiga on 35-40 päeva, siis sureb Ülo tarudes ühe suve jooksul vanadusse üle seitsme miljoni mesilase. "Ei näe kusagil maas laibakihti, küll aga siili, kes tarude ees mesilasi käib söömas. Samuti saavad neist miljonitest osa väga paljud teised looduses elavad loomakesed ja putukad," jutustab Ülo.

Tänaseks aastaks on mehel tööd tarudega tehtud ning jäänud muud mesindustööd – inventuur, mee müük, vanade kärgede sulatamine ja lao korrastamine. Kuna metsamesiniku mesila pole väga suur, jääb talvel aega ka puhkuseks.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare