Abruka ahjuga regi soosib visiitabielusid
Abruka viimane suur uudis on liinile asunud haagisreega saan, mis inimesed veerandtunniga üle jää poodi viib ning Saaremaalt naised meestele külla toob.
Linnulennult neli kilomeetrit Saaremaast eemal meres istuva Abruka inimestel on nüüd uus minek – üle merejää saab uhke mootorsaaniga, mille haagisrees koguni pisike ahi, raadio ja laud.
Väikesaarte programmi toel ja Kaarma valla omaosalusel soetatud 23 000 eurot maksnud sõiduvahend mahutab neli-viis inimest. Praeguseks on lõviosa saarerahvast ree juba ära proovinud.
Kehvema jääga aitab üle maastikuauto Argo, mis jääst läbi vajudes turvaliselt ulpima jääb. Praegu on jää- ja lumeolud nii head, et saab liigelda ka kõige põlisemal talvisel moel – jalgsi.
Talv – paras aeg autoga remondis käia
“Kui enne pole saarel käinud, siis nüüd tuleks seda ilmtingimata teha,” soovitab saarevaht Rein Lember ning lubab oma maasturiga jäljed ette teha – talvine aeg on ainus võimalus masinaga saarelt remondis käia ja seda saarevaht just plaaniski.
Abrukal elab talvisel ajal 15 inimest, sinna on sisse arvestatud ka töölised ja ajutised elanikud, mõnede külameeste naised näiteks. Nimelt on Abrukal visiitabielud pisut teisiti kui saartel, kus mehed on merel ja naised põllul. Siin on mehed Abrukal ja naised käivad neil Saaremaalt külas.
“Kui tahad, et laps käiks lasteaias või koolis, siis muud valikut pole,” seletab külavanem Riho Leppik asja ära.
Päris eraklikud saareinimesed siiski pole. Nädalavahetustel käiakse suurema seltskonnaga koos ja aastavahetusel tehti ühine pidu koos kõige ehtsama jaanalinnupraega. Nimelt murdis üks külavanema kolmest jaanalinnust suvel jalaluu ning tuli väljaspool kõiki plaane lihaks teha. Liha aga pandi külma ning toodi alles nüüd välja.
Jaanalindudest enam näeb Abrukal suure söömaga mägiveiseid, kes saare kadakate ja roostiku vahele hästi sobivad.
Poodi ja rahvamaja Abrukal pole, kuid see-eest võivad elanikud häda korral loota oma tuletõrjemasinale. See seisab vanas jõujaamas ning on vajadusel kohe valmis appi kihutama.
Kuidas Vilma saani pärast uudistesse sai
Abrukal ei ela küll palju inimesi, kuid need, kel elu paigas, ei kavatse sealt kuhugi minna. Kõik on ju olemas ja rohkemgi veel.
Eelmisel nädalal sai Allika talus elav 84aastane Vilma Vaikla uhiuue saani pärast koguni televiisorisse. “Aktuaalse kaamera” uudistemees Margus Muld küsis linnareisile läinud Vilma käest, kuidas sõit oli.
Mis ta oli! Jää peal on vähe lund ja seal, kus tuul on rüsi kokku ajanud, kipub raputama. Muidu on sõit kena küll ja Vilma ei kurda – saan toob ju poekotiga otse maja ette.
Vilma teada pole siin Abrukal suuremat uudist midagi. Vahel jookseb mõni rebane köögiakna alt läbi.
“Igavust pole siin aga kunagi tuntud,” kiidab ta saareelu. “Talvepäevad lühikesed, kütan ahju, teen süüa, kui kevade poole läheb, eks siis vaatab, mis teha saab.”
Külma karta pole tal vaja. Puid on köögis korvis, pisikeses riidakeses põrandal, pliidi najal püsti ja järg läheb sealt veel tuppa välja.
“Küttepuu peab kaks päeva enne ahju panekut toas seisma,” paneb Vilma südamele. Siis annab paremini sooja. Varuda aitas neid pojapoeg, kes Soomes töötab.
Vilma aga elab Abrukal. Sellest saadik, kui 14aastasena koos ema ja vennaga 1942. aastal Salme külast tuli.
Taeva õnn, et õue juhtusin tulema!
Reinu talu peremees Ants Epro läheb sel talvepäeval kirja kui ainus ajakirjanikule vastu juhtuv isik kogu Abruka saarel.
Talvine Abruka on õigupoolest nii vaikne, et isegi korstnad ei suitse. Kui Ants lumevalli tagant välja ilmub, mõjub see nagu pasunate ja trummidega paraadi väljamarss.
“No kus te tahate minna?” küsib ta abivalmilt ja on nõus näitama otseteed kas või Ruhnu suunas.
“Pesunööri näed?” viipab Ants õuel õõtsuva püksipaari suunas. “Eelmisel aastal oli lumi selline, et ma ronisin kuuri puude järele üle sellesama pesunööri!”
Ants on Abrukale jõudnud Põltsamaalt. 1967. aastal olid siin pulmad ja nii ta läks. Nüüd on saareelanik valmis ja miski ei kanguta mandrile tagasi.
“Kuivaine varud on mul ikka nii, et vajadusel saab kuu aega läbi ilma poes käimata. Igal sügisel teen 30 kilo hapukapsast ja 30 liitrit õunaputru ... või noh moosi. Kartul on ka omast käest, veerandiku siga ostsin ka,”
õpetab ta.
Isegi leiva toob Ants kuuks ajaks korraga poest ära – külmal ajal seisab see ju hästi.
Ants oli üks saare viimaseid lehmapidajaid. Lehm andis 30 liitrit piima päevas, terve saare varustas ära. Kahjuks vigastas loom udarat, jäi põdema. Sinna see lehmapidamine lõppeski.
Piima tuuakse nüüd saarele kord nädalas, siis võtab Ants nii neli-viis liitrit korraga ja saab niiviisi jälle nädala läbi.
“Põhitegevus on talvisel ajal lugemine ja ristsõnad,” teatab saare suurim raamatulaenutaja ja näitab teed raamatukogu suunas. Ajaviiteks astub paar sammu kaasa ka ja tänab õnne, et tuli pähe välja käima tulla – ega talvel siin ju võõrast inimest naljalt näe.
Tõsi, pühapäeval tulid üle jää mõned suusatajad, aga need jõid esimeste majade juures tee ära ja pöörasid otsa ringi, et enne pimedat Saaremaale tagasi jõuaks.
Raamatukogus on märge ACTA-vastasest protestist
Suvel laevaga tulles jõuab külastaja kohe Abruka raamatukogu peasissekäigu ette. Talvel saare poolt tulles sakutatakse aga kinniseid uksi, saamata aru, et on sattutud maja taha.
Raamatukoguhoidja Helle Kesküla kopsib siis seest aknale ja vehib kätega ümber pea nagu lohelennutaja, et tuldagu ometi ringi!
Ise tormab Helle trepile vastu ja tervitab võõrast nagu kauaoodatud kallist sugulast. Siis paneb tee hakkama.
Pisut nagu merehädalise moodi ajakirjanikule pakub Saaremaalt Abrukale tööl käiv Helle igaks juhuks villaseid sokke ja Evelin Ilvese retsepti järgi küpsetatud koduleiba. Raamatukogu nagu rahusadam!
Suvel muutub rahusadam läbisõiduhooviks, sest siis töötab raamatukogu ka infopunktina. Tänavu suvel käis Abrukalt nelja kuuga läbi neli tuhat külalist, pigem rohkemgi. Talvel on selline vaikus, et vahepeal lind ka ei lenda.
Kuigi – nii palju rahvast ikka liigub, et tänavu on juba külalisteraamatusse kaks sissekannet tehtud. Kiidetakse Abruka ilu ja lahket raamatukogutädi. Ühed armsad inimesed andsid ka teada, et käisid ühtlasi sealsamas sadamas ACTA vastu protestimas.
Hellel on raamatukogumajas tuba, kus ta tööle tulles elab. Seekord oli korteris kolm miinuskraadi ja maja ise nii külm, et isegi internetiühendus oli han-
gunud!
Vanasti oli pisikese saare kohta Abrukal nii palju kirjamehi, et käibel oli ütlus: “Kui siin keegi vastu tuleb, siis on see kirjanik, kalur või lammas!”
Nende aegade mälestuseks on raamatukogus eraldi riiul Abruka enda kirjameeste loominguga. Naabersaarelt pärit kuulsuse auks aga valmib kohe näitus “Juhan Smuul 90”.
Raamatukoguhoidja Helle on Abrukal juba nii palju aastaid käinud, et ise ka rohkem kohalikuks muutunud. Kes suvel saarele läheb, saab temaga koos loodusretkele minna.
Lisaks on tal pakkuda täitsa Abruka eri: kirjanduslik loodusmatk. Helle on otsinud Jüri Tuuliku raamatutest välja lõigud, mis räägivad mingist kindlast kohast saarel ja näitab need siis kätte.
Elupõline rahvateatri tegija leiab kõiksugu nõkse, kuidas saart huvitavaks teha. Sakslastele tuuri tegemiseks otsis Helle välja seosed eestlaste ja sakslaste vahel ja avastas, et laul “Üks kask meil kasvas õuel...” on hoopiski saksa laul ning seal lauldakse kase asemel pärnast.
Sakslastele meeldis väga, et Eestis nende laul nii tuntud on. “Jõudsime siia suurte kaskede alla ja terve grupp, kakskümmend inimest, võttis kohe viisi üles,” kiidab Helle.
Voorimees Kaupo räägib jääst
Saare vahet sõidutab talvel saaniga ja suvel laevaga rahvast Kaupo Heinlaid, kes palub end nimetada voorimeheks.
Kaupo on rõõmus ja lahke ning kui jutt läheb jääoludele, võtab sõna kindlalt enda kätte ja peab maha Abruka mehe jäämonoloogi: “Abruka inimeste kohta visatakse nalja, et näe, kajakat jää kannab, nüüd Abruka inimesed ka kohe peal! Eks sellega ole nii ja naa.
Viimane laevareis läks tänavu 31. jaanuaril. 2. veebruaril läksime külavanem Rihoga tipa-tapa üle, panime tee tähistamiseks kadakad jäässe. Ametlikku teed meilt ei tehta.
Kui jääaeg hakkab tulema, siis on Abrukal igaühe esimene käik hommikul randa vaatama, mis ööga juhtunud on. No ja õhtul käid ka ikka tiiru ära. Kohe ju näed, kus on jääpiir, mis on tuulesuund, kus on rüsi...
Jala käies on jääd lihtne testida, siis on tuur kaasas. Sellega tead, et kui läbi lööd, siis ... mõni läheb edasi, mõni tagasi.
Kui kevadel hakkab sulatama ja vesi tuleb jää peale, siis see ei tähenda veel midagi. Kui vesi ära kaob, siis läheb ohtlikuks. Jää on nagu kärg, sõmer, võid pöidlaga augu läbi lüüa!”
Kaupo on pisikesest peale siin elanud, omal nahal palju asju õppinud, jääst küll ja küll läbi vajunud. “Kui oled ikka lapsest peale jäätükkidel sõitnud, siis kuidagi tajud nõrga koha ära, jääd seisma või lööd just sinna oma kepiga,” räägib ta.
Kel seda õiget tunnetust ei ole, siis sellel võib kõva jääga ka mingi jama tulla. Jääga ja merega üldse ei ole sellist asja, et saad mütsiga lüüa – austus peab olema.
Eks meri on andeks ka andnud ja ennast meelde tuletanud. “Üks on kindel, mina inimestega riskima ei hakka, turvalisus on peamine,” tõdeb voorimees, kes käis Otepääl Paap Kõlari juures saanisõitu õppimas. “Pigem jätan sõidu tegemata, kui inimeste elud kaalule panen.”
Plaanilisi sõite on nädalas praegu kolm: teisipäeval niisama linnas käimine, reedel tulevad juba naised, kes tahavad mehi näha ja pühapäeval minnakse tagasi.
“Minu jaoks on saareelanik kunn,” ütleb voorimees Kaido. “Abruka rahva vajadused on ikka esmajärjekorras, nende pärast olen valmis sõitma iga
kell!”
