Kuigi Tartus tegutsetakse MTÜna ja Pärnus tulundusühinguna, on asutajad samad – põllumajandustootjad, kes müüvad seal oma kaupa.

Need on tuntud tegijad: Nopri Talumeierei, OÜ Otepää Oskar, MTÜ Liivimaa Lihaveis, Peipsiveere Köögiviljaühistu, TÜ Eesti Mahe, Marjamaa ja Taarapõllu talu ning teised.

Lõunakeskuse taluturu juht Merle Vall, kes lükkab käima ka Pärnu sõsarat, on aga mures, et piisavalt pole kohalikku puu- ja köögivilja.

“Praegu toome müügile Lõuna-Eesti talunike toodangu, aga pakkuda tahaks siiski Pärnumaal kasvatatud kraami,” räägib ta.

Vall julgustab ühendust võtma ka neid aiapidajaid, kel õunu või kapsaid pere vajadustest rohkem kasvanud. Oluline on, et aiavili kohalikku päritolu ja kasvataja aus.

“Ei pea olema ainult mahe, aga mahedat tahame ka kindlasti,” märgib Vall.

Samas nendib ta, et tõenäoliselt ei ole Pärnus kohe tohutut läbimüüki oodata.

Tartu kogemus näitas, et esimene aasta kulus pakkujate ja püsikundede leidmiseks. Alles teisel aastal läks müük suurema hooga käima.

Otsitakse järjest müügikohti juurde

Kui taluturg on sobiv koht väiksema koguse juurikate müügiks, siis natuke suurema tootmise puhul tuleb otsida turustamiseks lisavõimalusi.

“Kasvatamine on nali, aga toodangu kasumiga maha müümine on omaette kunst,” ütleb Jüri Koppel Kopra Karjamõisast, kus kasvatatakse suurt valikut maitsetaimi, lisaks salateid, köögivilju ja mune. Kõike mahedalt.

Osa kraami viiakse Valgamaalt ligi 80 km kaugusele Tartusse Lõunakeskuse taluturule, muist läheb Eesti Maheda kaudu ökopoodidesse nii pealinna kui mujale.

“Kauplused torkavad julmalt 50 protsenti otsa,” ohkab Koppel, väites, et kõrge letihinna tõttu jääb läbimüük kesiseks. “Ökokaupluste tellimus on selline, nagu üks inimene võtaks omale nädalaks süüa.”

Tema eelistaks pigem madalama hinna abil läbimüügi suurendamist.

Suurtesse poekettidesse pääsemiseks on Kopra Karjamõisa kogused aga liiga väikesed. “Otsime järjest müügikohti juurde,” ütleb põllumees.

Viimati soetati kaubabuss, millega veetakse Tallinna restoranidesse ja ka eraisikutele mahekaup ukse ette.

Riskantne samm võeti ette vaatamata kõrgele kütusehinnale. “Praegu on vedamine puhas kahjum,” tõdeb Koppel, lootes, et mõne aja pärast on tellimuste arv nii palju kasvanud, et kaubiku saab pilgeni täis panna ja asi hakkab ära tasuma.

Ta arvab, et eestlaste seas tõuseb aina rohkem ausse kaasaegne naturaalmajandus ja võimalikult lühike tarneahel ehk siis toidu otse talunikult või turult soetamine.

Toiduringe, mille puhul interneti kaudu tellitud talukaup tuuakse ukse taha, tekib ju üle Eesti nagu ubinaid puu alla pärast suuremat tuuleiili.

Turustamise lisakanal võib olla oma e-pood

Pärnumaal Metste talus salatisibulaid, tšillipipraid ja tomateid kasvatav Katrin Pärn käib aiavilja müümas laatadel.

Lisaks on turustamisel abiks ka isiklik e-pood, kustkaudu saavad huvilised pakiga koju tellida niisuguseid hiiglaslikke salatisibulaid, mille eest aednik pälvis Paunvere nunnukonkursil tänavu ka kiitusekirja.

E-pood valmis koos talu kodulehega, kuid seda kasutatakse sibulate ostmiseks küllaltki vähe, tunnistab Pärn. “Inimesed võtavad enamasti telefoni kätte või tulevad kohale,” lisab ta.

Enamik kaubast üritatakse laatadel müüa, kuna tegu on sellise sibulasordiga, mis ei seisa kevadeni.

Eelmisel sügisel tekkis aga olukord, kus osa kraami kippus kätte jääma.

“Hakkisime ja praadisime sibulad ära ja panime enda jaoks sügavkülma,” räägib naine. Talvel oli hea lihtne praetud sibulat söögitegemisel kasutada.

Aeg-ajalt on Pärnal töö või kooli tõttu Tartusse asja ja nii on ta möödaminnes oma aiakraami ka Lõunakeskuse taluturule viinud.

“Eraldi sõitmine ei tasu ära,” nendib ta.

Pärnu taluturu avamine on aga lisakanal, ja kuna see asub kodule tunduvalt lähemal, on igapäevase linnaskäiguga võimalik ka kaubavedu ühitada.