Kohati ongi vesi neisse juba tee sisse õõnestanud ja trügib laudade vahelt läbi, meenutades purskkaevu. “Nagu öeldakse, vesi ja revolutsioon peavad ise endale teed tegema,” teab Simson.

Kui vesi on mõnest pehkinud praost paraja vungi kätte saanud, seda enam ei peata. Millal see juhtub, ei oska Simson öelda. Küll väidab ta, et see võib rahaliselt kalliks maksma minna.

Suure paugu kartuses

Simson on omal algatusel juba aastaid tammi veekaitseseinu lappinud, oma laudu toonud ja pehkinute vastu vahetanud. “Viimati eelmisel aastal,” meenutab 70. eluaasta piirile jõudnud mees.

See töö pole lihtne. Raudteerelsside vahel kõvasti kinni olevaid laudu on ülimalt raske välja tõmmata ja uutega asendada, vesi tungib ju peale.

Samuti on ta aeg-ajalt puhastanud tammi laudade ette kogunenud sodist, kaigastest ja roigastest. Aga nüüd tundub mehele, et temagi ind ja tahe kipub raugema.

“Kui minna valda rääkima, on kogu aeg üks jutt, et raha ei ole ja raha ei ole, aga ma ei taha raha, vaid et ohtliku tammiga midagi ette võetaks,” tunnistab ta. Simson, kes nõukogude ajal paarkümmend aastat Pärnumaal teemeistrina töötanud, leiab, et ohus on ka maan­teesild ise, kui tamm peaks otsad andma.

Ta on üle 40 aasta vanust silda takseerinud igast kandist ja näinud, et silla kaks truupi, mille kaudu paisjärve regulaatorist vesi teisele poole silda Alatskivi jõkke jookseb, on ära vajunud. “Kui suurem veemass läbi murrab, olen üsna kindel, et see viib ka need torud kus seda ja teist, veel on ju tohutu jõud,” arutleb omal ajal mitu silda ehitanud mees.

Siis oldaks korraga ilma nii järvest kui ka sillast, Peipsi-äärse liikluse katkemine Alatskivilt Kallaste poole ja vastupidi halvaks juba kogu paikkonna elu. Ainus lahendus oleks uus sild.

Alatskivi vallavanem Andu Tõrva möönab, et paisjärve veeregulaator on hädine. Seni on seda vaid kohalike meeste abil suudetud lappida. Samas on paisjärv RMK halduses, sild asub riigimaanteel ja kuulub maanteeametile.

Aasta või kümne pärast?

“Sild ja regulaator on ikkagi üks maanteeosis, sest lauad on ju otse sillatammi küljes, seega peaks maanteeamet ka sellega tegelema, meie mehed on seda lihtsalt heast tahtest aastaid parandanud,” leiab vallavanem.

Tõrva sõnul on vald vähemalt tosin aastat tagunud trummi ja taotlusi esitanud, et paisjärve riskantsele väljavooluregulaatorile lahendust leida.

“Kui riik meid ei peta, siis järgmisel aastal läheb uue silla ehituseks koos regulaatoriga, hiljuti sai maanteeametil projektki valmis,” loodab ta.

Alatskivi läbiva riigimaantee põhjaliku remondi käigus ehitatakse läbi aleviku ka kõnniteed. Maanteesilla juures eraldataks jalakäijad sõiduteest täielikult, paisjärve otsa tuleb veetõkkeks kaarjas tamm kivivallina, jalgtee silla pealt saab aga näha vee kosena kukkumist.

“Seega loodame, et praegune regulaator aasta veel vastu peaks, eks katsume seda niikaua paigata,” sõnab Tõrva.

Tobe lahendus minevikku

Maanteeameti Lõuna regiooni direktori asetäitja ehituse alal Janar Taal tõrjub kõigepealt vallavanema väite, nagu pidanuks maanteeamet ka paisu regulaatorit hooldama. “Teeseaduse kohaselt ei ole maanteeameti ülesanne tegelda veeregulaatorite ja nende hooldega,” kinnitab Taal.

Taali sõnul on regulaatoreid nõukogude ajal vastu nende tahtmist teetruupide külge pandud ja nii on jäänud. Kuid hooldus ja järelevalve on ikkagi järve vett paisutanud omaniku ülesanne.

Sel suvel valminud projekt näeb ette, et Alatskivil kaob uue maanteesilla ehituse käigus ka tobe lahendus, kus paisjärve veeregulaator on silla külge kinnitatud. “Kuna tee remont tingib silla ümberehitamise, siis oli ka mingil määral meie huvi projekti kavva võtta uue regulaatori ehitus, mis jääks siis teest juba eemale,” põhjendab Taal veeregulaatori erandkorras ehitamist.

Millal 15 km pikkust ja Alatskivi läbival maanteel suured teetööd pihta hakkavad, ei oska Taal aga ennustada. “Järgmiseks aastaks ei saa ma lubadust anda, sõltub eelarve võimalustest, mis praeguseks pole veel teada,” märgib ta.

Samal põhjusel ei saa ta vekslit anda, et Alatskivil need tööd ka viie või kümne aasta pärast tehtud oleksid. Kas niikaua suudab Alatskivi rahvas hinge kinni hoida, et tamm maha ja järv tühjaks ei jookseks? Või tuleb vahepeal vanad head uued lauad jälle välja otsida?