Sagur seletab, et tal oli ammu plaanis ehitada Saaremaale üks töötav tuulik, nüüd sai ta aga õnnekombel Leisi vallalt Angla tuulikute kompleksi 25 aastaks kasutusvaldusesse.

Sagur loodab, et kohalikud talunikud hakkavad oma viljakottidega Anglasse tulema. Üks külamees on tal juba möldrikski kaubeldud.

"Ma usun, et ka turistile meeldib, kui tema silme all vilja jahvatatakse ja ta saab mõõduka tasu eest kotikese jahu kaasa osta," sõnab ettevõtja.

 Tuulik on Saaremaa sümbol

Praegu on aga tuuliku - ligi saja-aastase Vilidu talu tuuleveski - kere võlli otsast ära tõstetud, lahti võetud ja töökotta viidud. Parasjagu tuuliku jala juures askeldav restauraator Arne Maripuu selgitab, et kuna tuuleveski ristipuud on pehkinud, tuli ka jalg laiali tõmmata.

Tuuliku sammas ehk emapuu oli aga korralik. "Kuna see on kuivas olnud ja juba ehitamisel on hea puu valitud, siis see pole pehkinud," kiidab Maripuu.

Saaremaa tuulikute emapuud on tammest. "Tamm on talupoja raud," peab Maripuu põhjuseks.

Viit-kuut tuulikut taastanud-ehitanud Maripuu sõnul võtab ühe tuuliku taastamine koos detailide otsimisega aega mõne aasta, sest detailid peavad enne kuivama.

Selle Angla tuuliku võib aga Maripuu kinnitusel juba suvel üles tagasi panna, sest detailid on olemas.

Seda, miks XX sajandi algul Angla külla kõrgemale kohale ehitatud ümberkaudsete külade talude tuulikutest otsustati just Vilidu talu tuuleveski taastada, põhjendab Sagur sellega, et see pukktuulik oli kõige paremas korras.

Pärast Vilidu tuuliku taastamist on Saguril plaanis käsile võtta hollandi tuulik, vilja see aga siiski jahvatama ei hakka.

"Tahan teha selle tuuliku seest nii korda, et ta oleks nagu väike muuseum," ütleb Sagur. Praegu pesitsevad hollandi tuulikus ainult hakid.

Saguri sõnul on vaja Angla tuulikuid restaureerida juba seetõttu, et muidu neid kümne aasta pärast enam pole.

"Tuulikud on aga Saaremaa sümbol," rõhutab ta. "Kui Kaali meteoriidikraater ja Panga pank on looduse kingitused, siis tuulikuid on ehitanud saarlased ise ja seetõttu tuleb minu meelest seda kõrgelt hinnata."

 Käsi valgeks pärandkultuurikeskuses

Sagur ei piirdu ainult tuuliku töölepanemisega. Tal on ambitsioonikas plaan ehitada oma mittetulundusühinguga Angla Tuulikumägi tuulikute kõrvale ostetud platsile endisaegse postijaama stiilis pärandkultuurikeskus, kuhu tulevad töötoad - sepikoda, pillimeistrikoda, savikoda, villakoda, kus turist saab ka ise kätt proovida.

Näiteks sepikojas saab meistri juhendamisel endale ehteid valmistada, pillikojas lihtsamaid muusikariistu meisterdada, villakojas kedervarrega villast lõnga kedrata. Villakotta tulevad ka seadmed, millega saab saarlaste villa lõngaks töödelda.

Hoonesse tuleb ka pudru- ja õppeköök, mille leivaahjus saab pukktuulikus jahvatatud jahust küpsetisi valmistada, samuti mantelkorsten, kus hakatakse muistsel kombel liha ja kala suitsutama.

Pärandkultuurikeskuse juurde on plaanis teha ka vanade põllutööriistade muuseum. "Praegu veel on inimestel alles vanu atru ja loorehasid, aga ühel heal päeval on need kõik viidud vanarauaks," on Saguril muuseumiga kiire.

Tuuliku töölepanemise ja pärandkultuurikeskuse rajamisega tõuseb Saguri sõnul kindlasti ka selle paiga külastatavus. Praegu külastab Saguri andmeil Angla tuulikuid aastas 45 000 inimest, samas kui Panga panka 40 000 ja Kaali meteoriidikraatrit 60 000 inimest.

Selle tunni ajaga, mis meie Angla tuulikute juures juttu ajame, käib tuuleveskeid kaemas kaks ekskursioonibussitäit külastajaid, ühes bussis soomlased, teises lätlased.

Sagur viitab, et rohkem busse korraga platsile ei mahukski. Selle probleemi leevenduseks on tal plaanis kõrvalkrundile plaanitava pärandkultuurikeskuse ette korralik parkla ehitada.

Millal kõik plaanitu teoks saab, oleneb ettevõtja sõnade kohaselt sellest, kui kiiresti ta raha leiab. Rahataotlus on esitatud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmile.

"Kui EAS mind ei toeta, siis oma jõududega puksin kauem, aga enne ma ei jäta, kui mul tuulik jahvatab," lubab Sagur.