Anu Raud: Suured vallad ei too maale õnne

 (19)
Anu Raud: Suured vallad ei too maale õnne
Anu RaudFoto: Raivo Tasso

Tekstiilikunstnik Anu Raud, Kääriku käsitöötalu perenaine, hääletas Pärsti vallavolinikuna valdade ühinemise vastu.

Miks te nelja valla ühinemise vastu olete, Anu Raud?

Mulle meeldib, kui mu kodumaa on täis tipitud elu. Mulle meeldivad väikesed asjad, need sobivad maale.

Ma teadsin hääletamisel, kuidas see läheb ja ega ma selle üle rõõmus küll ei ole. Rääkida ja teha seejuures nägu, et see on areng ja midagi paremaks läheb… See on sama, et euroga läheb paremaks, aga kas läks?

Nutame siiamaani oma raha taga ja ilusaid oma meeste pilte.

Ma saan aru, et inimesi jääb maal vähemaks. Nii on ühinemine nagu paratamatus. Aga äkki lihtsalt poetakse paratamatuse jutu taha?

Mulle meeldiks palju rohkem, kui siin oleks väike pood. Kool küll õnneks on ja väga ilus. Aga kogu aeg on hirm ja mure, et keegi tuleb ja ütleb, et haridust oleks palju odavam Viljandis anda ja teeme siia restaureeritud mõisasse hoopis midagi muud.

Koolis on 118 õpilast, see on väga hea. Seda headust peab hoidma.

Aga rahvale meeldivad ju aina enam suured ja uhked asjad?

Mingi jõud ega vägi ei pane mind Tallinnasse või mujale sellisesse kohta elama.

Ikka käisin vahel Tallinnas, aga kui Mäo rotilõks sinna ehitati, mina sellest üle pole sõitnud ega sõida ka. Mitte et ma ei oskaks, mind masendab, kui pool Eestimaad on ära asfalteeritud.

Seotud lood:

Ja siis veel see bussiterminal seal. Ma lihtsalt ei taha seda näha. Tahan näha väikseid teid ja väikseid külasid.

Ma arvan, et väikestes kohtades võivad inimesed kasvada palju suuremaks kui suurtes. Ja suuremates kohtades jäävad inimesed väikeseks. Mõtlemiselt. Sama kehtib ka valdade kohta.

Kardate, et Pärsti valla ühinemine on viga?

Mulle meenub üks Jaan Kap­linski arutlus selle kohta, et kui sa võtad väiksemaid asju ette ja teed väiksema vea, on see palju vähem hull, kui et võtad suuri asju ette ja teed suure vea.

Kui on mitu väikest kooli, on mõnes võib-olla paremad õpetajad, parem direktor, mõnes halvem. Inimesed võivad liikuda, valida ja minna. Aga kui on üks ette antud, on lood teised.

Sedasama ma kardan ka väga valdadega. Kui sul on kümme lammast, on neil kõigil nimed. Aga kui on paar tuhat lammast, on numbritega lambakari. Sama juhtub ka inimestega.

Kui suurde kaubamajja kutsutakse kellelegi kiirabi, jätab see enamiku külmaks. Aga kui maal kõnnid, keegi tuleb sulle vastu, ütled talle tere, räägid temaga.

Suure Viljandi valla juures ei näe te midagi head?

Ma naudin väga elu vanaisa talus ja pole kunagi mõelnud, et peaks siin midagi ära lammutama seepärast, et see on vana. Või muutma muutmise pärast.

Pärsti vald on koos oma vallavanemaga väga hästi toiminud. Ka rasketes ja vaestes oludes. Meil on koolid korda tehtud, ka palju muud. See ei ole olnud ainult vedamine, selle taga on ka juhtide tarkust. Vahel on mul tunne, et asju lammutatakse kergemeelselt.

Suuremas vallas olevat võimalik paremaid teenuseid pakkuda.

Inimesed ei pea otsima teenuseid, vaid ise midagi teenima-teenindama. Iseennast ka. Ka maal.

Ma ei kujuta ette, et mul peaks iga teenus käe-jala juures olema. Ma lõikan ise endal küüned, lõikan vahel ise ka oma juuksed siledaks. Igat asja ei peaks ju mujalt ja teiselt otsima.

Saan aiavilja aiast, lambaliha oma põllu pealt karjast. Ostan ka nii palju kui võimalik naabrite käest või turult. Tahan inimestega vahetut suhtlemist, mida suurte ühikute, ka suurvaldade puhul enam ei saa.

Mida arvate vallakeskuse minekust linna, Viljandisse?

Mu jaoks linn on linn ja maa on maa. Vald on ikkagi maa. Eriti vastu hakkabki mulle see, et vallakeskus tuleb Viljandisse. Linna. Kui maainimene linnas asju ajab, siis ta ka muutub.

Kui vallamaja oleks kusagil linna lähedal maal, tähendaks see austust maaelu vastu. Võib-olla tõesti võiks suurel vallal olla kontor või büroo ka Viljandis. Aga vallamaja asugu ikka maal.

Olete väga mures maaelu tuleviku pärast.

Jah. Ma näen, mis ümberringi toimub. Lapsed kipuvad linna.

Aga linnas ei saa koolist enam selliseid lapsi, kes maal hakkama saaksid, kes oskaksid toime tulla.

Mu juures käib vahel õpilasi linnast. Nad on eluvõõrad, maaelust võõrdunud. Ega nad asfaldilt naljalt maha ei taha astuda.

Loe veel

Neid, kes on looduses täiesti abitud, saamatud, on määratu palju. Neid ärritab isegi heinakõrs, mis pahkluud kõditab. Rääkimata sellest, et ütelda neile, et mingu metsa vaarikaid tühjendama − nad söövad neid vaid siis, kui lauale tood.

Kardavad kärbseid, sääski. Nõgeseid. Mõni ütleb, et miski kõrvetab, aga ei tea isegi, mis see on.

Aasta pärast on suure valla esimesed valimised. Kas kavatsete ka uude ja suuremasse volikokku kandideerida?

Võib-olla mõtlen veel kunagi ümber, aga praegu ma küll tunnen, et nii suure valla ja nii paljude inimeste juures ei ole su sõnal mingisugust jõudu enam.

Ma võin toimetada siin, oma kodus. Võib-olla kirjutan midagi ja teen rohkem kavandeid. Parem ma teen oma loomingut, tõmbun endasse.



ELUKÄIK

Anu Raud

- Sündinud 10. mail 1943.

- ERKI 1967, tekstiilikunstnik.

- Viljandi kultuuriakadeemia professor.

- Heimtali koduloomuuseumi hooldaja.

- Eesti Taassünni auhind 1994.

- Valgetähe III klassi teenetemärk 1998.

Allikas: Vikipeedia, internet

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare