Aplaid putukaid on tänavu palju
“Tänavu oli eriti palju hiilamardikad,” tunnistab Tartumaal põlde hariv Madis Ajaots. “Pritsisin rapsi enne õitsemist ja sain jagu.”
Putukate rünnak algas rapsipõldudel juba kevadel, kui rapsi esimesi tärganud lehti asusid hävitama maakirbud. Seda tuli tunnistada juunikuistel põllupäevadel vähemalt Kesk-Eestis. Suurt kasu polnud ka sellest, et kasutati puhitud seemet, sest külma kevadega oli tärkamine aeglane ning puhtimisvahendi mõju nõrk.
Farm Plant ASi nõustaja Tiiu Annuki sõnul on rapsikahjurite arvukus tänavu kohati väga suur. Nad ründavad just neis piirkondades, kus on rohkem rapsi kasvatatud.
“Hiilamardika vastu pritsis mõni lausa kolm korda,” märkis Annuk.
Nõustaja sõnul on tänavu satikaid eriti palju seetõttu, et lühikese pehme talvega hävis neid suhteliselt vähe. “Kõik taliviljad talvitusid väga hästi ja nendega koos ka putukad.”
Täid söövad nisu, marjapõõsaid ja roose
Pilsu talu peremehele Madis Ajaotsale ei tulnud putuka-uputus üllatusena, kuna ta luges sellest juba talvel Soomes tehtud uuringutest.
Nimelt toodi selle kohaselt toomingaoksad talvel tuppa ja vaadati, kui palju lehetäide mune seal oli.
“Lehetäisid oli sel aastal teraviljal palju ja pidi valvsalt vaatama, et saaks pritsimise õigel ajal ära teha,” ütleb Ajaots.
Kublatäisid ja lehetäisid on aednike meelehärmiks palju ka marjapõõsaste ja noorte õunapuude peal, kus nad kurnavad taime välja ja see ei jõua enam piisavalt saaki anda.
Kublatäid söövad sõstralehed kupla ning lehed lähevad lõpuks punaseks – kui vaadata selle punaseks läinud lehe alla, siis seal mõnulevad pisikesed täid.
Põltsamaa roosiaia tegevjuht Annela Orasi kinnitab, et lehetäisid oli palju ka roosidel, eriti enne jaanipäeva, mil nad maiustasid värskete võrsetega. “Täi imeb mahla välja ja õienupp kärbub ära,” selgitab Orasi.
Et seda ei juhtuks, pritsitakse Põltsamaal roose taimekaitsevahendite, näiteks Fastaciga.
“Kasvuhoones teeme täitõrjet iga nädal,” kinnitab Orasi. Õues seda nii reeglipäraselt teha ei saa, kuna täide mürgitamiseks on vaja sobivat ilma. Teisalt on aga vihmasest ilmast ka abi – korralik vihm peksab vähemalt korraks täid rooside pealt maha.
Kartulimardikad levivad väikeaedades
Maaviljeluse instituudi teadur Luule Tartlan kinnitas Maaleht.ee-le, et ka kartulimardikat esineb tänavu kohutavalt palju, ent piirkondlikult. Kartulikasvatajad ning väikeaednikud on teada andnud, et enim on neid Lõuna-Eestis Tartust Jõgeva ning Peipsi järve poole. Põhja-Eestis on neid vähem nähtud.
Kartulimardikas tuli tänavu vara välja – juba enne jaanipäeva, ja neid poeb mulla seest riburada välja veel mitme nädala jooksul.
Tartlani sõnul soosis tänavune talv nende ellujäämist, sest lumi tuli külmumata maale. Varased tulijad on nüüdseks munenud kurnad lehtede alla.
Lehed on raskemad ning alla vajunud, mis näitab, et peagi tulevad välja tõugud, kes hakkavad just ladvalehti hävitama. Kartulimardikas ise sööb lehtedesse suured augud.
Kõige suuremaks probleemiks peab Tartlan seda, et kartulimardika käitumist ei tunta. Nimelt on mardikas maapinnal üsna lühikest aega, nii 10 päeva, ning läheb siis taas mulla alla.
Inimene arvab aga, et mardikad läinud ning oht möödas. Samal ajal jõuavad kartulimardikad teha aga teise pesakonna. “Kui väikeses aias tahta neist lahti saada, siis ei tohi mingil juhul lasta neil tagasi mulda minna,” rõhutas Tartlan.
Ta lisas, et kõige suuremas hädas ongi just väikeaiapidajad, kes on põhilised kollete allikad.
Kui asi siiski käest ära läheb, peaks Tartlani sõnul rakendama keemilist tõrjet nendest vabanemiseks.
Suurtootjate põllud on üldjuhul mardikavabad, kuna seal tehakse tõrjet õigeaegselt.
KOMMENTAAR:
Urmas Tartes, putukateadlane
Juulikuu on putukaelu tippaeg. Samas ei saa ma kinnitada seda, et looduses üldiselt oleks mullusest oluliselt rohkem satikaid.
Näiteks toominga-võrgendkoi, keda oli paar aastat tagasi väga palju, pole tänavu oma nägu peaaegu näidanudki, kahjustusi on vaid mõnes kohas.
Talvel me unustame ära, et kuuejalgsed tegutsevad. See on üks inimlik taasavastamine, mis paneb küsima, kas sel aastal rohkem.
