APPI, APPI, linnud pistavad marjad nahka!
(1)
Raplamaa Raela küla väikese aia lähedale tänavu pesitsema tulnud hallrästaste koloonia on hästi organiseerunud. Maasikapeenarde lähistele saadetakse esialgu vaid valvurid. Kui “õhk puhas”, lendab magusa saagi kallale kogu parv. Peletada suudab neid vaid ootamatult välja ilmuv inimene.
Samas Tamme küla lähistel teevad rästad aga nägu, nagu neid maasikad ei huvitaks. Nemad koguvad hiljuti niidetud heinamaal kambas usse ja putukaid.
Selgub, et rästaste “korralikkuse” põhjus ei ole teistsugune maitsemeel, vaid kõrvalasuvas aias nii maasikamaad kui marjapõõsaid ümbritsevad linnupeletid: mitu posti helkivate eri värvi lintidega, kõrge posti ja vooliku otsas rippuv kollane linnupeletuspall, millel veel pikad, tuules kergesti hüplevad ja lendavad, päikese käes säravad lindid küljes.
Võib-olla on oma osa ka mutipeletil − väikesel posti otsas oleval tiivikul, mis tuule käes pööreldes tekitab kuuldavat kõrinat.
Mida kallim, seda maitsvam
Seni on aiapidajate võitlus käinud peamiselt maasikate pärast, aga kohe on päevakorral sõstrad, murelid ja muu.
Maasikakasvatajatele tundub, et linde on tänavu justkui eriti palju. “Mina linnuliike ei tunne, aga sel aastal on ilmunud välja mingid uued linnud,” ütleb Tartumaa maasikakasvataja Kärt Karhunen. Talus on nüüd saagi kaitseks üles pandud hernehirmutised, kuid kõige parem peletusviis on perenaise sõnul ikkagi see, kui inimesed aias liiguvad. “Meie maasikakasvatuspind on nii suur, et võrkusid peenardele peale panna ei jõuaks,” ütleb Kärt Karhunen.
Ta nendib seost, et mida kallim maasikas turul oleks, seda rohkem lindudele maitseb. Nii läksid lindude kõhtu varased maasikad ja hiljem on eelistuses olnud just suuremad marjad. Ent perenaine eriliselt närvis ei ole. “Kui selle pärast ka veel muretsema peaksin, jääksin ruttu vanaks,” naerab naine.
Rahulik on ka Raplamaa marjakasvataja, maasikate ja mustade sõstarde tootja Thomas Hainsalu. “Koduaias on kõige parem lindude valvur hundikoer, kuid põldudel pole ma peletusvahendeid kasutanud,” ütleb mees. “Panen lihtsalt nii palju taimi maha, et marju jätkub nii mulle kui lindudele. Ja olulist kahju nad teinud ei ole.”
Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on mahemaasika- ja magusa kirsipuu aias juba mitu aastat saagi kaitseks kasutatud linnupeletuspalle. See Eestis populaarsust koguv vahend kujutab endast tugevast plastist suurt palli, millel igas küljes helkivad silmad. Tootja kinnitusel peaks pall marjasööjatele lindudele näima röövlinnuna, kelle lähedusse lennata peljatakse.
Tänavu on teistmoodi
Polli teadur Kersti Kahu ütleb, et esimestel kasutusaastatel oli pallide efekt väga hea – ei mingitki marjade kahjustamist. “Tänavu on olukord aga hoopis vastupidine,” märgib Kersti Kahu. “Linnud ei karda inimest ega ka peletuspalle. Peale vareste on saaki ründamas ka teised linnud, viiest pallist kaks on juba nokaga katki toksatud. Sel aastal on pea võimatu lindude tõrjeks midagi ette võtta.”
Lisaks pallidele kasutatakse Polli keskuses vanaaegseid tugevaid fotoplaate, mis puude otsa riputatult helendavad ja plaksuvad. Kersti Kahu sõnul pole tänavu kahjuks nendestki abi ja järgmiseks aastaks on plaanis mingid uued peletusvõtted välja mõtelda.
Pallil on efekti
Raplamaal Tamme küla lähistel Ummarus nähtud kollane pall jättis perenaise Urve Raadiku kinnitusel mullu kõik maasikad ja kirsid alles. “Ma olin siinkandis ainuke, kes kõik kirsid kätte sai. Tänavu sain kogemuse, et pall tuleb ikkagi paigaldada täpselt nii, nagu kaasas olev juhend õpetab,” räägib naine.
Kuna kirsipuudele tegi talvel külm liiga ja tänavused maasikataimed on alles noored, ei olnud saagi kaitsmisel nii suurt tähtsust ja pall sai esialgu riputatud liiga madalale – nii linnud sellest välja ei teinudki.
Urve Raadik ütleb, et talle meeldib uusi peletusvahendeid proovida. “Maasikaid tuleb saagiajal iga päev korjata, võrguga kaetud peenral kujuneb see väga tüütuks. Ka satub võrgu alla alalõpmata väikesi linde, kes jäävad sinna lõksu – siis kogu aeg käi neid päästmas.”
Ta tunnistab, et kord aastaid tagasi prooviti peres ka vana võtet ja riputati marjaaeda jalgupidi üles mahalastud lind. “Ma igal juhul olen ennemini valmis proovima peletuspalli või muud tehisvahendit, surnud lind omas aias on liiga inetu vaatepilt,” ütleb Urve Raadik.
Võrku mässitud puud
“Vareste, hakkide ja rästaste vastu on võrk ikka parim vahend, aga kuidas sa suure puu otsa seda paned,” räägib hiidlane Boris Ignahhin, kes oma Kärdla linnas kasvavate murelipuude kaitseks on juba mitu aastat kasutanud ka kaht plastist tehisronka.
Kogemus näitab, et need aitavad marjade küpsemise alguses n-ö esimeseks ehmatuseks. “Kui paned üles, on linnud kartlikud, aga harjuvad ruttu ära,” ütleb Boris Ignahhin. Ta õpetab, et ärgu pandagu tehislindu püsti, nagu juhend näitab, vaid riputatagu see jalgupidi puu otsa – nii on efekt kõige parem. “Aga sellestki saavad nad lõpuks aru, et ohtu pole. Hallvaresed on ju targad, ja kui mõni juba asja ära jagab, liigub info nende seas nagu kulutuli.”
Kui murelid küpsed, tõmbab mees puudele katteloori või vana mõrralina peale, kuid sellega on siis palju sekeldamist. “Ühel aastal nägin palju vaeva ja katsin puud vanade võrkudega nii, et panin alt kõik avad kinni. Siis hakkas iga päev sinna väikesi linde kinni jääma. Kui võrk alt lahti on, pääsevad varesed ikkagi ligi,” jutustab mees, kes unistab, et keegi hakkaks viljapuude kaitseks valmistama suuri, kergest materjalist ruudukujulisi võrkusid.
Maal käivad aias marju söömas eelkõige rästad, Kärdlas hallvaresed ja ka hakid. “Kui ma midagi ette ei võtaks, suudaks varesed paari päevaga puud murelitest tühjaks teha,” teab Ignahhin.
Mitut sorti vahendid
Aianduskeskuse Hansaplant turundusjuht Anna Ansmitt räägib, et peale peletuspallide on müügil ka linnupeletuslint ja seadeldis, mis teeb peletavat heli. On ka kleepsud, lendavat röövlindu matkivad mustad siluetid, mida soovitatakse kleepida näiteks kasvuhoone katusele. Lisaks mustast plastist tehislind, see Hiiumaa murelipuudel juba kasutatav ronk.
Tallinna lennuväljal lindude peletamise tööd tegev ornitoloog Aarne Tuule tehisronga kui territooriumivaldaja efektis veidi kahtleb – kas ikka on osatud nii täpselt linnukujutist järele teha. Linnud tunnevad linde paremini ära kui inimesed.
Tuule ise aiapidaja ei ole. “Aia asjus saan ainult arvata, mis tõhus võiks olla, kuid samas lennuväljal kasutatavatel vahenditel on just see miinus, et enamasti on need mõeldud aedades kasutamiseks,” ütleb mees.
Kui spetsiifilised võtted-vahendid välja jätta (ka võimsamad paugutid, mida koduaias kasutada ei saa), on enamasti lennuväljalgi tegu visuaalset efekti taotlevate vahenditega: lindid, õhupallid jne, mis tuule käes liiguvad. Eriti suurt ja pikaajalist mõju Tuule sõnul neist aias loota ei tasu. “Möödalendavaid linde võivad need rohkem hirmutada, aga igas aias on ju ka oma püsielanikud, kes kohe ära näevad, mis tegelikult ohtlik on.”
Lennuväljalgi käib asi nii, et eri peletusvahendeid vahetatakse sageli ja sedasama soovitab Aarne Tuule ka aias teha. Lennuvälja üht tõhusat vahendit, seadeldist, mis ristitud Kasti-Kalleks, ta aga soovitama ei hakka, kuna see on liiga kallis.
Seadeldis kujutab endast kasti koos autoaku, õhukompressori, valgustuse, helisireeni ja taimeriga. Vastavalt taimeri signaalile puhutakse õhku täis kastil olev oranž inimese kujutis, kaasneb autosignaaliga sarnanev heli. Mingil hetkel kukub inimesekuju õhust tühjaks ja mingil hetkel kerkib taas püsti. Teoreetiliselt võiks see ühe keskmise aia Tuule sõnul ära kaitsta.
Linudest ka suur kasu
Ornitoloog Urmas Sellis soovitab siiski arvestada ka lindude kasuteguriga. “Võiks mõelda ka sellele, kui palju on linnud sealsamas aias kasu toonud, et marjapõõsad üldse viljuda saaks. Juba selle eest peaks neil ju õigus olema midagi vastu saada,” muigab Sellis.
Isegi teatmikud märgivad, et näiteks hallrästas, maapiirkondades tihti aplaim marjasööja, peaks oma kevadise ja suvise putukate ning umbrohuseemnete söömisega olema aias tõeliselt oodatud lind.
Lindude peletamise viisid
- Nn hernehirmutis.
- Vanad CD-plaadid puu või põõsa otsas.
- Peletuslindid.
- Õigel ajal ja õigesse kõrgusesse riputatud peletuspall.
- Enne maasikate küpsemist peenrasse pandud värvitud kivid.
- Enne kirsside valmimist puu otsa riputatud kipsist kirsid.
- Plastist röövlinnu- vms kujud.
- Koer või kassid, kes aias ringi liiguvad.
- Õhupüss.
- Võrk.
Allikas: kõnelused aiapidajatega
Kes tegelikult marju sööb?
- Eestis elavad: hallrästas, musträstas, laulurästas, vainurästas ning III kategooria kaitsealused hoburästas ja kaelusrästas.
- Rästaslasi on piirkonniti harjutud nimetama niivõrd erinevate nimetustega, et kui püüda selgitada, kes just aias marju sööb, tekib tõeline segadus.
- Kõige sagedamini käib maapiirkondades aedades hallrästas, keda nimetatakse piirkonniti küll pasknääriks, küll hoburästaks jne. Aedades võib marjaajal liikuda ka musträstas, kes aetakse segi kuldnokaga.
- Tegelik pasknäär, kes on hoopis vareslane, aedades parvedena marju söömas ei käi, vaid elab metsas, on praegu pigem lihasööja ja ootab tammetõrude aega. Ka tegelik hoburästas aias marju ei söö.
Allikas: kõnelused ornitoloogidega
