Äravisatud loomad
Sügiseti tee äärde peatuma jäävad autod tekitavad hirmu. Jah, ühed tühjendavad auto prahist, jätavad tee äärde maha hunniku pudeleid ning õllepurke, teised teevad lihtsalt metsapeatuse.
Ent on veel kolmaski seltskond. Need, kellest jääb teeotsa maha väike armas, autole haledalt järele vaatav kassipoeg.
See ei ole väljamõeldis, vaid igasügisene juhtum elust, mis kahjuks üha enam sageneb.
Näljas ja külmas
Meie maakodu asub Järvamaal, Tallinna−Tartu maantee vahetus läheduses. Lähim asula on Anna ja selle küla rahvas teab, millest ma räägin.
Mõni nädal tagasi pistis meie puukuuri vahelt nina välja must, valge maniski ja käppadega kassipoeg, linnusulg pikkade valgete vurrude vahel turritamas.
Ma ei tea, kaua ta oli üksinda redutanud. Ta oli hirmunud, paanikas ja näljas. Külmkapis polnud tol hetkel midagi peale kohupiima, pool pakki kadus sekunditega.
Meie sõbrad, kelle kodu asub mõni kilomeeter eemal, olid nõus ja isegi väga soovisid endale niisugust kassi, kes hiiri püüaks ja võõrad kõutsid minema peletaks.
Üritasime siis kassipoja transpordikasti saada, kuid selgus, et nii rumal üks kass ka pole. Kui teda kinni võtma hakkasime, koorus temast tõeline kiskja, kes oli valmis vaenlase küüntega lõhki rebima.
Üritus kestis tunde, lõpuks ei suutnud kassike imehästi lõhnavale vorstijupile vastu panna. Tema nimeks sai Putin – ühest küljest iseloomu tõttu, teiseks asub tema uus kodu kohalikul Moskva maanteel.
Ta elab talus, kus teda hoitakse, süles nunnutatakse ja hea ning paremaga söödetakse. Kõik puugid, ja neid oli palju, laskis Putin perenaise süles nurrudes ja pea alaspidi rippudes ära võtta.
Kiisul on uued mänguasjad, ta võib magada isegi voodis, kuid ööseks tuleb minna aita oma asemele, sest nii elavad maakassid.
Juba samal õhtul, kui Putin oma uude koju sai, nägime täpselt samas teeotsas veel üht, halli-valgekirjut paari-kolmekuust kassipoega.
Peatasime auto. Ta vaatas meid pika rohu seest, endal silmad nagu suured tõllarattad, kuid kalpsas siis kõrgete hüpetega kuuseheki sisse. Ehkki oleme mitu korda teda hüüdmas käinud, pole me pärast seda kassipoega seal enam kohanud. Mis temast sai, pole aimugi.
Valge karvakera
Putini leidmisest möödus vaevalt nädal, kui sama kandi teeotsas nägi Putini pererahvas ihuüksi konutamas väikest valget karvapalli. Niisugust, keda ema tissi juurest kindlasti ära ei võeta. Ometi oli keegi seda teinud.
Pererahvas võttis kassipoja endale, olgu pealegi neid kaks. Ehk saavad sõpradeks. Ja saidki. Nüüd on peres ka Täpi.
Viimane on kosunud nädalaga mõnusaks palliks, on ergas ja mänguhimuline. Tema meelispaik on sahvri uksetagune, kus ta rahulikult uinakut teeb.
Kahel kassipojal vedas, nad olid oodatud tallu, kus kassidest tunti puudust. Hiirepüüdjaid on maal vaja.
Veidi keerulisem oli lugu paar aastat tagasi hoovile ilmunud kassipojaga. Tol hilissügisel, maas oli juba lumekirme ja öösel külmakraadid, asutasime end linna poole. Ühtäkki seisis hoovil tume, pooleldi angoora tõugu, nagu korstnast läbi käinud imearmas kassipoeg.
Mäletan siiani tema silmi. Need olid suured, meeleheites, abipaluvad, samas oli neis nii palju umbusku, pettumust, traagikat.
Võtsin kassipoja sülle ja mässisin fliisi sisse. Tema käppadest õhkus jäist külma ja jumal teab, kaua ta söömata oli. Ilmselt kartes taas ära visatud saada, istus ta süles vaikselt ja rahulikult.
Teadsime, et linnakorterisse me teist kassi võtta ei saa ning hakkasime helistama sealkandis elavatele sugulastele ja tuttavatele.
Pärast mitmeid kõnesid selgus, et kõikidel on kassid-koerad olemas, isegi mitu. Ning paljudele olid nad tulnudki ise – need on olnud äravisatud loomad.
Õnneks oli saatus armuline ka sellele kassile. Omajagu aitas kaasa tema äge välimus. Ühe öö elas ta sugulaste juures, ja järgmisel päeval, kui kiisu hetkega naabertalu peremehe südame võitis ning too ta endale põue pani, sai kassike uue kodu.
Mul pole aimugi, kui palju kasse ja koeri on möödasõitjad meie kandis ära visanud või autost lihtsalt teele tõstnud. Selleks valitakse teelõik, mille ääres majad – keegi ikka loomakesele peavarju ja söögipoolist annab.
“See läheb iga aastaga hullemaks,” tunnistavad kohalikud.
Igasügisene lugu
MTÜ Kassiabi tegevjuht Reet Allikvere möönab, et igal sügisel tuuakse neile päris palju kasse. “Isegi terveid pesakondi, sokutatakse igale poole, on ka meile karbiga ukse taha toodud,” ütleb ta. Kassiabi juht lisas, et tõesti peatavad inimesed ka autosid ning jätavad loomi teeotstesse lootuses, et keegi nood üles korjab.
Allikvere kümneaastane kogemus ütleb, et suve lõpul leitud kasside puhul pole siiski tegu nn suvilakiisudega. “Kui nad oleksid need, keda on kevadel suvilasse või maakoju võetud ja sügisel teeotsa jäetud, oleksid nad hulga suuremad. Need on ikkagi steriliseerimata kodukasside või siis suvilakasside pojad,” selgitab ta. Eestlased pole jätkuvalt aru saanud loomade steriliseerimise mõttekusest.
Suvilakassidega olevat nii, et neid sageli ei võeta linna kaasa. Kui nad aga maal talvel ellu jäävad, hakkavad omakorda sigima. “Näiteks Kiisalt helistati meile, et noor kass on üksinda ja poegib,” ütleb ta.
