Ärimehe briljantne skeem: lageraie kaitsealal kindlustab ehitusloa
Kuus aastat tagasi hankis kinnisvaraärimees Urmo Altosaar endale Karula Pikkjärve maastikukaitsealal mõnusa maatüki. See asub maalilise Pikkjärve kaldal ja on suuremas osas metsaga kaetud. Maatükki soetades haudus Altosaar algusest peale plaani rajada sinna oma kodu, ehkki seadus keelab hoonete ehitamise kaldast lähemale kui sada meetrit.
Kuidas kaitsealal lageraiet teha
Esimest korda välkus kirves Pikkjärve ääres Lutsupalu kinnistul juba maatüki soetamise aastal. 2002. a võeti valgustusraie käigus maha 15 tihumeetrit metsa. Järgmine kord tehti metsatöid 2003. aasta talvel. Siis võeti hooldusraie sildi all maha juba 40 tihumeetrit. Kolmas kord hakkas Pikkjärve ääres saag undama 2005. a sügisel. Siis võeti 30 tihumeetrit.
Kõik kolm raiet olid igati seaduslikud. Kõigi kolme tarvis on Valgamaa keskkonnateenistus loa välja kirjutanud. Iva on selles, et kolme raie lõpptulemusena on krundi keskel mets täielikult maha võetud. Seega, kuigi omanik polnud lageraie osas metsateatist esitanud, oli tulemus just selline.
Järgmise sammuna kutsus Altosaar Pikkjärve äärde maamõõtja, kelle ülesandeks oli kinnistu piiride täpsustamiseks katastriüksused üle mõõta.
Maamõõtja Sven Viileberg OÜst Eramaake saabus Lutsupallu mullu südatalvel. Vaatas korraks ringi ja otsustas, et lagedaks raiutud metsalagendikku, kus kõikjal turritasid kännud, tuleb edaspidi nimetada looduslikuks rohumaaks.
"Ah jaa, seal tehti mingi mäng kõlvikutega," meenub Karula valla maakorraldajale Heldur Talvikule, kui ma ühel kaunil suvepäeval tema taskutelefonile helistan. "Ilus koht, lõunakallas. Triangel hakkas juba ammu pihta..."
Talvik katkestab puhkuse ja tuleb vallamajja asja uurima.
"Korruptsiooni järgi lõhnab, härra Talvik," ütlen maakorraldajale. "Skeem on perfektselt paigas, iga asi on õigel ajal tehtud. Keegi pidi siin maaomanikule ette ütlema, mida millal teha."
"Mina küll ei tea, kes." Talvik vaatab mulle mõistmatuses otsa.
"Üks võimalus on, et maakorraldaja soovitas."
"Mõtlete mind?"
"See on üks võimalus."
"Ma ütlen ausalt, mina ei ole talle ühtegi juhtnööri andnud," vannub Talvik ja oletab: "Siin on vist keskkonnateenistus midagi sosistanud, et tehke nii ja naa. Mulle vähemalt tundub nii."
Karula valla maakorraldaja pole lihtne mees. Ta teab, kuidas maa-asjad käivad. Omal ajal juhatas Talvik Valga maavalitsuses maaosakonda.
"Maastikukaitseala peal ehitamine pole niisama!" ütleb ta nüüd.
Kui oleme vallamajas dokumente uurinud, sõidame asja maastikul vaatama.
"Kas see siin on looduslik rohumaa?" küsin Talvikult maalilise Pikkjärve kaldal.
Keset metsa on väljakusuurune ala lagedaks raiutud, pinnas aga kahte suurde hunnikusse kokku lükatud.
Talvik naerab: "See on ju mets, siin ei ole midagi vaielda." Ja seejärel, kindlalt: "Mitte mingit ehitist sinna ei tule. Ei saa tulla. Valla poolt pole mingit nõusolekut olnud ega tule ka."
Kuidas kõrget ametnikku lollitati
Valgamaa keskkonnateenistuse juhataja Johannes Järv kergitab imestusest kulme, kui kuuleb, et ta on 2006. aastal andnud Urmo Altosaarele maja ehitamiseks loa metsamaa looduslikuks rohumaaks ümber vormistada.
Vahepeal on Järve silmad avanenud. Neil päevil teatas Järv Karula vallavalitsusele, et tema kaitseala valitsejana projekteerimistingimusi ei kooskõlasta ja seega Pikkjärve äärde mingit maja ei tule.
"See on otsese pettuse peale minek," tõdeb keskkonnateenistuse juht. "Arendaja on ilmselt pahatahtlikult kellegagi konsulteerinud, milline oleks ametnike petmise parim viis."
Ja kõrge ametnik Järv seletab, kuidas ta haneks tõmmati. Tema ametnikud vaatasid aerofotot - lagendik mis lagendik, kui aga nii, siis miks mitte parandada viga ka katastris ära. Ametnikud valmistasid dokumendi pealkirjaga "Kaitseala valitseja nõusolekust" ette ja keskkonnateenistuse juht Johannes Järv pani sellele oma käe alla. Seeärel tellis Urmo Altosaar maamõõtja, kes metsamaa looduslikuks rohumaaks määras. Juhuslikult võeti asi ette südatalvel, kui lumi maad katab.
"Minul pole vahet, mis seal on," tunnistab maamõõtja Sven Viileberg, kui pärin talt, kuidas lugupeetud ametimees aru ei saanud, et looduslikust rohumaast pole seal haisugi.
"Kui vaja, võin oma asjad ka ümber teha," pakub Viileberg.
Maamõõtja Viilebergi sõnul on seesuguste alade puhul vaid kaks võimalust: raiesmik või looduslik rohumaa. "See oli lagendik, mina panin ta rohumaa alla," ütleb maamõõtja ja rõhutab: "Kataster midagi halba ei ütelnud. Küsige katastrist, kui ta lasi selle läbi."
Kuigi maa-ameti juht Raivo Vallner tunnistab keskkonnainspektsioonile saadetud pikas kirjas, et kannet tehes jäeti kahe silma vahele asjaolu, et looduskaitsealal peab katastri muutmiseks olema kaitseala valitseja nõusolek, ei saa asja enam tagasi pöörata.
"Maa-amet vastas meile, et tegemist on maamõõtja juhusliku veaga ja nad ei pea vajalikuks uut mõõdistamist läbi viia," laiutab keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni peainspektor Kuno Teder käsi. "Me tunneme ennast mõttetuna, täiesti mõttetuna, kui see asi läbi läheb," tunnistab Eesti ühe kuulsama metsameeste dünastia liige Kuno Teder, nentides tõsiasja: "Lageraie - ükskõik kuidas see on ka tehtud - on muutunud kinnisvara arendamise osaks."
Seda möönab ka riikliku looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni direktor Urmas Roht. "Taolist skeemi hakatakse järjest rohkem kasutama," ennustab Roht. "Kui Altosaar poleks neid samme teinud, poleks tal olnud mingit muud võimalust sinna midagi ehitada, sest veepiirist lähemal kui saja meetri raadiuses metsamaal ehitada ei või."
Vaatamata filigraansele petuskeemile, on Roht kindel: "Me ei saa pretsedenti lubada, siis tulevad teised robinal järele."
Külamees tahab oma kodu
Ühel keskpäeval saan viimaks Urmo Altsosaare endaga kokku. Sümpaatne noorepoolne mees jutustab, et elab ühes naisega Lüllemäel korrusmajas ja tahab Pikkjärve äärde oma kodu rajada. Aastaid kinnisvaraarendusega tegelnud mees kinnitab, et on rääkinud nii kohaliku omavalitsusega kui ka Valgamaa keskkonnateenistusega.
"Tundide kaupa olen nendega koos istunud. Kõikjal kinnitati mulle, et keegi ei keela sinna ehitada."
Altosaare sõnul on vallavalitsus tema tulevase maja projekteerimistingimused kahel korral kooskõlastusringile saatnud. Esimene kord aasta tagasi, viimati poolteise kuu eest.
Tänavu mais läks Altosaarel kops üle maksa ja ta saatis keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Valgamaa büroo juhatajale Rein Laudile kurja kirja, teatades, et inspektsiooni tegevus asja uurimisel on talle tekitanud "märkimisväärset varalist kahju", mis menetluse venides pidevalt suureneb.
Altosaar plaanib riigi vastu kohtusse minna, süüdistades inspektsiooni, et see takistab ehitustegevust. "Mul on sinna arvestatavad kulutused tehtud," ütleb mees.
Eesti Energiale on pool liitusmistasust makstud, poole kilomeetri jagu teed ehitatud.
"Minu teada näeb Eesti Vabariigi seadus ette, et kes keelab, see ka hüvitab, või antakse mulle võrdväärne asendusmaa vastu," ütleb pettunud maaomanik.
