Äriühing trikitab firma rahaga, ehitades omanikule kodu
Riigikohtust on aastate jooksul läbi käinud mitu vaidlust äriühingu rahaga trikitamisest kodukulude katteks. Need kõik on lõppenud ühtmoodi: ei lähe läbi.
On ostetud äriühingule korter ja öeldud, et seal on firma kontor; on ehitatud endale suvekodu ja öeldud, et kavatseti seal majutusteenust pakkuma hakata jne.
Korter firma rahaga
Ainus vaidlus, mille maksuamet kaotas, oli see, kus osaühing oli ehitanud maja ning ühingu omanik maksis seal elamise eest turuhinnas üüri. Aga seal vaieldi ka hoopis selle üle, kas ainult ühele inimesele maja üürimist saab äriühingu ettevõtluseks pidada.
Nii et kõik on võimalik ikka ainult senikaua, kui maksuamet ei kontrolli. Ja nüüd ta seda valdkonda kontrollib.
Maksuamet sai mõtte neid elamise asju aktiivselt kontrollima hakata ilmselt eelmise aasta lõpus Riigikohtus lahenduse saanud vaidlusest kohtuasjas nr 3‑3‑1‑33‑12.
Osaühingut kontrollima ajas maksuameti tegelikult see, et seni käibeta olnud OÜ soovis ühtäkki tagasi saada 1,6 miljonit krooni käibemaksu. Maksuamet kontrollis seepeale OÜ kolme viimast aastat.
Lugu ise oli selline. Kodanik laenas elukaaslaselt raha ja ostis 2007. aastal korteri. Tema 2005. aastast riiulis seisnud, s.o majandustegevuseta OÜ remontis 2008. aastal korteri ja sisustas selle kõige vajalikuga.
Lisaks korteri remontimisele osteti sinna OÜ arvelt köögitehnika, veinikülmik, nõudepesumasin, pesumasin, kuivati ja audiotehnika ning lasti paigaldada häiresüsteemid. Siis hakkas OÜ tasuma korteri kommunaalmakseid, valveteenust jne.
OÜ küsis korterile tehtud kulutustelt makstud 1,6 miljonit krooni käibemaksu tagasi. Omanik lootis vist lasta OÜ-l vaikselt hääbuda, sest proovis ka majandusaasta aruannet esitamata jätta.
Kui maksuamet 2009. a alguses käibemaksu tagasinõuet lähemalt uurima hakkas, rääkis kodanik, et korterit oligi tegelikult vaja OÜ-l selle väljaüürimisega raha teenimiseks, aga kuna OÜ eluiga oli lühike, ei saanud selle nimele laenu ja tuli asi enda nimele vormistada.
Maksuametile esitati 2007. a kuupäevaga kavatsuste protokoll, mille järgi oli OÜ-l ja selle omanikul algusest peale plaanis korter OÜ-le suunata. See oli aga notariaalselt tõestamata, ja niisugune paber on kehtetu. Seda on ka Riigikohtu otsustes õige mitmel korral rõhutatud.
Osaühing maksab kulutused
2009. a kevadel sõlmiti leping, millega OÜ võttis omanikult üle kõik korteriga seotud kulutused. Seepeale tehti ka kinnistusraamatus kanne, millega OÜ muutus korteri omanikuks. Kodanik rääkis 29. jaanuaril 2009 maksuametile, et korter on antud elukaaslase OÜ-le üürile.
Kui maksuamet küsis üürilepingut näha, ütles kodanik, et seda ei ole veel sõlmitud, aga seda kavatsetakse teha. Hiljem esitati maksuametile aga väidetavalt juba 5. jaanuaril 2009 sõlmitud üürileping.
Elukaaslase OÜ üüris siis korteri välja elukaaslasele endale, kes hakkas ka üüri maksma, aga raha laekus laenu andnud pangale. 2009. a sügisel rääkis elukaaslane aga maksuametile ausalt, et korteri üürimine ta OÜ nimele polnud tegelikult tema kavatsus, vaid selline skeem töötati välja advokaatide poolt raamatupidamislikel eesmärkidel. Sellegipoolest mindi vaidlusega kohtusse.
Suur puudus kogu skeemitamise juures oli see, et kõik kokkulepped olid sõlmitud seotud isikute vahel (jättes kõrvale ehitaja ja panga). OÜ omanik on seotud oma OÜga ja 2011. aastast on ka registreerimata abielus elavad elukaaslased tulumaksuseaduse §is 8 loetud seotud isikuteks.
Seotud isikud on maksuseaduses defineeritud just sellepärast, et skeemitamisi võetakse ette ennekõike lähema ringi inimestega.
2007. a kavatsuste protokoll rääkis aga sellest, et korteri ja OÜ omanik leppis iseendaga oma kavatsuste suhtes kokku ning kirjutas sellele kaks korda alla. Et see juriidiliselt iseenesest korrektne oli, ei muutnud asja sisu. Nii maksuamet kui ka kohtud arvasid seepärast, et nii 2007. a protokoll kui 2009. a üürileping olid koostatud ainult eesmärgiga näidata olukorda tegelikust erinevana.
Korter kontoriks või mitte
Maksuametile räägiti ka korteri kasutamisest kontorina, aga sisse seda kontrollima maksuametnikke ei lastud. Sedagi pidasid kohtud tõendiks, et tegelikult kasutatakse korterit ainult pere elamiseks. Ja ega maksuametnike korterisse laskmine ilmselt midagi lõpptulemuses tingimata muutnud poleks.
Aastaid tagasi oli nimelt sarnane vaidlus korteri ostmise ja ekspluatatsioonikulude OÜ arvelt tegemise üle. Seal väitis OÜ omanik ja juhatuse esimees, et kasutab osa korterit firma kontorina. Tema laskis maksuameti sisse ja see määras kontori osa kogu pinnast mehe seletuste järgi. Seda sai 30%, mida mees pidas röövimiseks ja läks kohtusse, kus kaotas. Seal oli aga tõesti suure elutoa ühes nurgas kirjutuslaud ja dokumendiriiul ning arvuti koos printeriga, nii et mingit osa korterist kontorina ikka kasutati.
Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses hästi sõnastanud ettevõtluse kuludesse kandmise probleemi: korteriomandi puhul on tegu kaubaga, millel on suur isikliku kasutamise risk, mistõttu peab äriühing olema suuteline tõendama, et see soetati ettevõtluse tarbeks ning korteriga seotud kuluarved on ettevõtlusega seotud.
See kehtib tegelikult kõige kohta, mida omanik isiklikus elus kasutada annab, elamispind on ainult see kõige kallim ja seetõttu tõenäolisem asi, millega skeemitama hakatakse.
Nagu lugeda võisite, pole see tõendamine niisama lihtne ühtigi, et muudkui ütlen ja kriban iseenda allkirjadega pabereid.
Nii et kui otsida OÜ läbi tegutsemise eeliseid fienduse ees, peab tõdema, et elamispinna probleemi äriühingust “läbi laskmise” ajad on ilmselt möödas. Oma eluasemekulusid peavad kõik maksma isiklikust maksustatud tulust.
