Pjedestaalile tõstetud hunt on Roheliste ja tema teiste apologeetide poolt tõstetud sellisesse kõrgusesse, kuhu ühel lihtsurelikul asja ei ole. Eesti Vabariigi seaduste järgi on enda ja oma vara kaitseks tulirelva kasutamine oma liigikaaslase vastu lihtsam, kui Hundi vastu.

Hunt kui peremehetu vara

Esmalt suured tänud Priidu Pärnale, kelle artiklid Maalehes 16.10. ja 23.10. k.a., andsid nii vajaliku õigusliku arusaamise, et hundid ei ole kellegi omad, kuna nad on looduslikult vabad ja tegemist on peremehetu varaga (sic!). Seda tervitavam on see, et Eesti Vabariik on asunud täitma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid ja võtnud omale vastutuse metsloomade poolt tehtud kahjude hüvitamise osas. Eks elu näitab, kas piirkondlikele looduskaitsekeskustele pandud kahjude hüvitamise menetlemise ülesanne rakendub ka tegelikkuses või takerdub bürokraatiasse. Juba praegu näen kolme problemaatilist kohta.

Kuidas tõestada, et murdjaks olid just hundid? Minul läks peaaegu pool aastat ja ca 40 lammast selleks, et keskkonnaameti vastav spetsialist jääks uskuma, et tegemist on ikkagi huntidega. Segadust tekitasid naabri koerad, kes likvideeriti politsei poolt. Samas oli huntide tegutsemisest kinnitus ka vastavalt seierspetsialistilt ja ka kohalike jahimeeste poolt, kes hunte olid näinud ja mitte just vähesel arvul.

Minu viga oli selles, et ma ei teadnud, et iga murdmine tuleb fikseerida vastava aktiga vastava spetsialisti poolt. Arvasin, et kirjalikust avaldusest jahiseltsile Jõhvis septembris 2007 piisab. Suhtlesin tihedalt ka kohalike jahimeestega, aga olukorra eskaleerumisel pöördusin Ida-Virumaa keskkonnaametisse ja tänu eelmainitud ameti töötajate Raivo Sassi ja Martin Mägi abile sain paberimajanduses targemaks.

Huntide murdmised sellest küll ei lõppenud, aga vähemalt 11 akti on nõuetekohaselt vormistatud. Muudetud looduskaitseseaduses pandi aga metsloomade tekitatud kahjude menetlemine piirkondlikele looduskaitsekeskustele ja paistab, et huntide olemasolu ja nende tegude tõestamisega võib jälle minna pikk aeg ja n +lammast, kuigi hundikarja olemasolu on tunnistatud ja seda erakorraliste jahilubade näol. Mis saab nendest lammastest ja just eriti talledest, kellede murdmise fakti korjuse näol ei õnnestu aktiga fikseerida?

Hunditõrjeks tarad?

Teine probleem on omavastutuse küsimus. Mina ei tea sellist õiguslikku akti, mis kohustaks mind lambakasvatajana ehitama hunditõrje tarasid. Nõustun siin kohal 100%-selt Priidu Pärna väitega, et tarandite rajamine metsloomakahjustuste vältimiseks on ebaproportsionaalne(rahaline) kulutus, kuigi nähakse keskkonnaministri 10.09.2008.a. määrusega ette kahjustuse vältimiseks tehtud kulutuste hüvitamist 50% ulatuses kuni 50000 krooni ühel majandusaastal.

Omavastutus on sissekirjutatud ka metsloomade kahjude hüvitamise korda. Eks näis, kas minu poolt kirja pandud teatamine jahimeestele ja elektrikarjus on piisavad kahju ärahoidmise meetmed. Siinkohal polemiseeriks ka muidu väga asjaliku Mäetaguse jahimeeste eestvedaja Tiit Lepikuga, kes kohalikus ajalehes "Põhjarannik" väitis, et olen ise süüdi lammaste murdmises huntide poolt kuna lambad käivad vabalt ringi. Küsiksin selle peale - kas hr. Tiit Lepik tunnistab oma vastutust ka juhul kui teda või tema vara rünnatakse või kahjustatakse tema omal maal selles osas, et ta ei ole enda kaitseks betoonist punkrit ehitanud?

Vähese tähtsusega 300 000 krooni

Kolmas probleem seisneb vähese tähtsusega abi määrades. Olen aru saanud, et kaitsealuste loomade tekitatud kahju liigitatakse "vähese tähtsusega abiks" ja selle muutmise lootust Euroopa Liidu poolt ei ole. Teatavasti on on selle abimeetmel piirväärtus rahalises mõttes piiritletuna ajaskaalas. Normi ületamises jääb põllumajanduslik tootja 10.09.2008.a keskkonnaministri määruse eelsesse olukorda, s.t. metsloomade kahjude hüvitamist ei toimu. Kuna "vähese tähtsusega abi" summa oma 3 aastases tsüklis on suhteliselt väike, jäävad suuremad ja oma tootmistegevust laiendada soovivad ettevõtjad ebavõrdsesse olukorda.

Teen siin pisikese rahalise arvestuse isiklike kahjude osas. Esimene murdmine toimus 2007.aasta augustis. Tänase päeva seisuga 160 pealisest põhikarjast on alles 79, lisaks on alles viimasel talvel sündinud talledest ainult 3. Määrame tagasihoidlikult ühe ute hinnaks 2000 krooni ja saame summaks 162 000 krooni. Lisame talled, eeldame arvestuse lihtsustamiseks poegimisproduktiivsuseks 1,0 ja hinnaks 1000 krooni ja saame157 000 krooni. Kogu kahju 319 000 krooni ja seda ühe aasta jooksul.

Planeeritud oli käesolevaks aastaks produktiivne põhikari viia 300 pealiseks ja loodetav juurdekasv sinna juurde. Arvestame ka saamata jääva tulu...jne. Kuidas ma mahuks vähese tähtsusega abi normidesse?

Jahiseadusest tulenevalt vastutab jahipiirkonnas tekitatud kahjude eest jahipiirkonna kasutaja, minu juhtumil Kiikla Jahiselts. Huvitav oleks teada, kas Keskkonnaministeerium vastustab ka jahimehi nende tegevuse/tegevusetuse eest? Kas minul kui kahjukannatajal oleks võimalik esitada hagi otse jahimeeste vastu?

Minu kinnistud asuvad mõlemal pool kahe erineva jahiseltsi - Mäetaguse ja Kiikla - jahipiirkonda. On väljakujunenud suisa revolutsiooniline situatsioon: Kiikla jahimehed ei taha ja Mäetaguse omad ei saa täita neile pandud ülesandeid. Mäetaguse jahimehed nimelt ei tohi jahti pidada Kiikla meeste territooriumil, kuigi oleksid hundijahist huvitatud.

Eksklusiivne päiksetõus hundiulgumise saatel

Keskkonnaametist saadud hundilaskmise erilubasid minuni jõudnud andmetel ei ole õnnestunud teostada. Olukorra absurdsus on selline, et eelmise talve ajujahi toimumise ajal murti 100m kaugusel laudast lammas. Asjaolude sunnil võin täie vastutustundega väita, et hundid murravad lambaid ka päevasel ajal ja poole tunnise valveta perioodi jooksul, hunt ei karda töötavat traktorit, kisa peale ei loobu oma saagist ja julgeb tulla 5m kaugusele elumajast ning samas ka, et metssea jaht sissesöödetud kohal on lihtsam kui hundijaht!

Nii, et läänerindel muutusteta ja huntide tegevusele piiri ei ole pandud. Samas on muidugi väga eksklusiivne nautida päikesetõusu huntide ulgumise saatel. Võib-olla tuleks ära oodata olukord, kus lambad on otsas ja hundid ründavad näiteks minu lapsi? Pressile oleks see kindlasti maiuspala ja vahest siis täielises Eesti Vabariigis mõni n.ö. jõustruktuur täidaks põhiseaduses riigile pandud ülesandeid. Ja me elame 21.sajandil, mitte keskajal, aga siiski, vahest on minu viga selles, et canis lupust ma nimetan hundiks, aga mitte vanarahva tarkusest lähtuvalt kriimsilmaks, võsavillemiks, susiks, metsakutsuks, hallivatimeheks.

Lõpetuseks ütleksin, et lambakasvatus Mäetaguse-Sildoja oosistikul status quo säilimisel ei ole võimalik. Teen siin väikese reservatsiooni ja nimelt: kui mingi institutsioon tagaks minu pere täieliku ohutuse ja samas hüvitaks ilma kitsendusteta kõik kahjud, siis oleksin liigilise mitmekesisuse säilitamise nimel nõus hunte edasi kasvatama.